Tumefantaasia või isegi musta huumori kanti lugu, kus perekond koguneb ema juurde tänupühade lõunasöögiks. Ühtlasi tuuakse kohale kümme kuud tagasi surnud vanaisa, mis olevat surnuaial nii rahutu ja jälle ronis hauast välja. Vanaisa oligi omamoodi isa eest Gretcheni poegadele ning vanaisata tundub täiskasvanud ja pered loonud poegadele nii imelik.
Lõunasööki korraldav Gretchen päris nii ei tunne. Pealegi, ta on tüdinud neist tänupühade piduroogade valmistamisest, seekord ta ostis valmistoidu (poegade nördimuseks), mille pidi panema vaid ahju soojendama. Ja et surnu lauda istuma pandaks … see on ka emale vastumeelt. Ja kas seniseid traditsioone ikka peab jätkama. Igal juhul, surnud jäägu edaspidi kalmistule.
Lugu saab õige kiirelt kiiksu sisse, kui üks poegadest toimetabki uksest sisse laguneva laiba. Mitte et keegi seda kuidagi imeks paneks, Gretcheni puhul on pigem tegu vabanemisega sellisest minevikust, võimalust oma elu elada nii nagu naine ise tahab - ja seda kasvõi seniseid peretraditsioone lõhkudes. Tema poegade lapsed mõistavad teda rohkem kui nende vanemate põlvkond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar