Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.
Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.
Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).
Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar