Igati huvitav lisandus eesti tõlkekirjanduse varamusse; niisama huvitav on tõlkija Heili Sepa pikk järelsõna ghana kirjandusest, autori loomest ning selle romaani tõlkimisest. Sest noh, siin on mitmeid väljakutseid on mitmeid: kuidas näiteks vahendada romaanis markeeritud eri keeli (nii on näiteks tõlkele lisatud veel sõnastik - mida lugemise algul mitmel puhul kasutasin, aga siis tundus liialt lugemist katkestav see edasi-tagasi lappamine ning edaspidi lootsin võõraid mõisteid kohates neid aimata), on see üldse ghana või briti kirjandus. Igal juhul, tõlkijalt küll päris vägev töö.
Lugu ise on pooleldi müstiline - ühes metsakülas peatunud autost väljunud naine (kes on ministri armuke) tormab ühte hütti ja avastab seal mingid … orgaanilised jäänused. Kohale saabunud politseinikud ei mõista ka suuremat ning sellest juhtumist ametikõrgendust lootev politseijuht leiab aasta eest Ghanasse naasnud noore mehe Kayo, kes on Inglismaal õppinud kriminalistikaekspert, aga pole võetud siin erialasele tööle.
Viimaks toimetatakse Kayo sündmuskohale (et ta teeks politseijuhule “CSI ettekande”!) ning need lagunevad orgaanilised jäänused tekitavad temaski suurt segadust. Kohaliku jahimehe ja nõiaga suheldes hakkab avanema omamoodi lugu, mis võiks olla nende jäänuste tekkimise põhjuseks. Ent oli see nii? Ja mida kanda ette sellele politseijuhile?
Lugemiseks on mitu viisi - ühelt poolt muidugi loo kriminaalne külg. Või siis hoopiski Ghana nö tänapäevane olukord, kuidas võim toimib ja milline on ühiskond rohujuure tasandil. Või siis tasand, kus saab jälgida hoopis elu maagilisemat külge (väga pingutades võiks mõelda koguni maagilisele realismile või koguni piiripealsele ulmele; aga see minu meelest ei kanna) ja miks mitte ka ökoloogilist olukorda (oh, see vajalik leopardinahk). Või siis hoopis nautida autori ja tõlkija keelekasutust, liikumisi eri registrite vahel. Ühesõnaga, iseenesest üsna lühike romaan on lugemiselamuste poolest igati lopsakas.
Ja nagu tõlkija mitmel puhul sedastab, on seda raamatut keeruline üheselt lahterdada. Ja mis on ghana ja aafrika kirjandus ning mida ootavad sellest lääne kirjastajad ja lugejad; kas just eksootika ootamine on just kõige õigem. Ühesõnaga, postkolonialismi umbsus nii romaanis, reaalses elus kui kultuurilistes ootustes.
“Jahimees tõusis ja võttis oma kausist viimase lihatüki. “Hmm. Mis siin siis veel öelda? Selline see lugu ongi. Nagu kõik lood, räägib see unustamisest, sest kui me ei unustaks, siis me ei eksiks ja lugusid polekski.”” (lk 125)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar