Nagu on - ja ikka nagu ei ole ka.
Olemuselt ja maailmalt on nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" fännfiktsioon. Kõik mõeldavad muinasjututegelased on päris, on maailmas tegevad ja neil on omad individuaalsed asjad ajada. Korraga stereotüüpidele toetuv, ent mitte üleni neist juhitud.
Oleks nagu krimijutt - aga korraliku lahenduseta. Ei saa päriselt teada, kes, miks ja kuidas, mida saavutada tahtis ja mida vahepeal kavatses. Siinkohal ma lugejale mõtlemisruumi jätmist ei tunnusta, sest pole materjali, mille üle mõelda.
Põhiliselt on kirjeldatud ohtlike tegelaste välimust. Mida see peaks meile ütlema?!
Oleks nagu lugu, kus ravimatult haige laps terveneb, aga see, KUI rahulikult lapsevanem sellesse suhtub, kui mitukümmend aastat kunstliku kooma taolises seisus olnud neiu teadvusele tuleb, on lausa naeruväärne. Läheb tunnikese pärast haiglast koju ära, et haigele rahu anda.
Ja eksnaist-lapse ema ei ole üldse jutus rohkem kui "aa, tema ma unustasin üldse ära."
Ütleksin: kui oleks veel tööd tehtud, oleks päris hea loo saanud, aga sellisena jätab väga palju soovida.
Samas kirjutatud on korralikult, pinge on olemas, on algus, on lõpp - saab ikkagi rahuldava kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar