Kui “Hüvasti, mu ingel” oli minu jaoks sellise strugatskiliku moega, siis kogumiku nimiloo puhul viitab autor Lovecraftile ja Robert E. Howardile - ja et tegevus toimub justkui koloniaalajastu Mustas Aafrikas, siis tõepoolest … läheb horroriks. Nojah: horror, Lovecraft, Howard - see on minu jaoks kolm märksõna, millest hoian eemale, aga et autoriks on ikkagi Maria Galina, siis moodustub päris painajalik tekst.
Mis on see dagor, saab vast aimu Meelis Krošetskini nägemusest raamatu esikaanel. Igal juhul ilmub metsakülas misjonikeskust pidava isa Ignatiuse arstipunkti valge noormees, kes on suremas, tema põuest vahib vastu selline groteskne olend (või parasiit või kuidas iganes seda nimetada). Seepeale põgeneb külarahvas ning preester koos nunnast abilisega jääb vastamisi selle deemoniga: mida ei saa tappa või eemaldada, kuna selline tegevus deemoni kandja. Kohe algab vihmaperiood ning misjonikeskus on omadega vägagi plindris - veel hullem, sinna koperdab kohale inglise lord oma naise ja saatjaga (pärismaalastest kandjad on põgenenud), kes otsivad mingit müstilist linna. Surija kehas tiksuv olend lubab neid lahkesti juhatada. Nojah, läheb konkreetseks õuduseks.
Eks horrori austajad oskavad paremini kommenteerida, kui klišeelik või siis mitte see tekst on, aga minu jaoks oli päris kaasatõmbav quest, kus inimloomuse tumedamat (või noh, olemuslikku) külge saab mitmekesiselt esile tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar