Charles de Linti maiguline lugu - on meie maailm ja siis selle taga aimub ürgset, algset maailma. See ürgne pole küll enam domineeriv, aga seda ei saa ka täiesti ignoreerida.
Niisiis kuskil Arizona kõrbes ilmuvad aegajalt välja veidrad loomolendid, midagi jäneste ja kitsede vahepealset (müütiline olend jackalope!), kes võtavad oma nahad seljast ning selle alt paljastuvad naiselikud inimtaolised olendid, kes hakkavad ennastunustavalt muusika saatel tantsu vihtuma. Kohalikud teavad, et neid ei tasu häirida ning sel ajal on parem kohalikel noormeestel millegi muuga tähelepanu eemal hoida - et nad ei püüaks nende olendite seljast heidetud nahk varastada ja sellega neid naiselikke olendeid oma võimusse saada.
Aga üks veider, väheke maagiat sisaldava verega noormees ilmub ühel ööl oma teadjanaisest vanaema ukse taha, kaasas poolkõrbenud nahaga … olend. Tõepoolest, see pole õieti ei loom ega inimene, põlenud naha tõttu on ta moondumine pooleli jäänud ja tulemuseks on midagi eriliselt näotut. Teadjanaine on vihane - sa ei tohi röövida neid naisolendeid, ja kui siiski teed seda, ei tohi seda teha poolikult. Noormees põgeneb vanaema juurest, olend jääbki peituma vana naise aeda.
See tekst on Kingfisheri tuntumaid lühitekste (võitis Nebula auhinna 2015) ja noh, ausalt öeldes ootasin midagi vaimukamat. De Lint on treinud selliseid tekste paar aastakümmet - muidugi, ma pole ameeriklane ega oska arvata, millised nüansid nüüd siin õieti on olulised. Eks see naha kaotanud olendite naitmine on tuntud folklooris nii siin- kui sealpool lompi. Aga noh, plusspoolele muidugi teksti sügav üldinimlikkus ja eks need vanaema valikud on mõtlemapanevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar