Seeria kolmas raamat tekitab ikka selle tunde, et need tekstid võiks ikka ühise kaane all olla. Ehk siis järjekordne peatükk sellest, kuidas Murderbot püüab oma minevikku selgitada (miks ta ikkagi korraldas massimõrva) ning aidata oma “vabastajaid” - proovides leida järjekordseid süütõendeid oma endise tööandja GrayCris korporatsiooni kohta. Seekord satub ta ühele mahajäetud maasarnastamise projektile, mille puhul tundub, et GrayCris püüab seal varjata jälgi oma tõelisest tegevusest (kui vaadata kaanepilti, siis tegu ikka üsna grandioosse kohaga - aga eks maasarnastamine olegi … ilmatu).
Nagu ikka, on tal lõpuks ikka kantseldamiseks üks inimeste seltskond, kellel ta hakkab vastutahtsi hinge sees hoidma. Sarnaselt “Tehislikule seisundile” on siingi üks robotolend, millega tekib Murderbotil interaktsioon - nö lemmikbot Miki (mitte siis seksbot, nagu eelmise raamatu üks kõrvaltegelane), mis ongi … inimestega sõber (või noh, kui keegi peab lemmiklooma sõbraks) ja mida nende poolt koheldakse üsna võrdväärselt inimestega. Mis tekitab Murderbotis muidugi korraliku oksereaktsiooni … ja küsimuse, milliseks siis tema ise on tahtnud saada (kui jätta kõrvale seriaalide vaatamine).
Raamatu vast parim külg on madistamine militaarbotidega, mis millegipärast seal mahajäetud kompleksis sinna saabujaid õige nurjatul kombel vastu võtavad. Wells ajab siin õige militaarulme rida, ning viis, kuidas Murderbot ühe õige vihase militaarboti rivist välja lööb … no see on vinge. Sellistega ta lähiajal vist ühist keelt ei leia …
Eks see kolmas osa tundub veidi vahepealne, kuigi jah, raamatu teises pooles käib ellujäämise nimel ikka tõsine möll. Näis, kas kirjastus Fantaasia jätkab selle seeria avaldamisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar