24 oktoober, 2024

Maria Galina - Hüvasti, mu ingel (Dagor, 2024)

 

Võiks öelda, et üsna strugatskiliku meeleoluga lühiromaan - midagi ei seletata otsast lõpuni, tegelastel pole õieti häid valikuid, miski pole vaid must-valge, peategelasel on mingi eetilisus, millest juhinduda ka kõige hullemas olukorras.


Iseenesest näitlikustab tekst olukorda, kus ühiskonnas on ülem- ja alamklass (noh, nagu eelmisel aastatuhandel siin baltisakslased). Ülemklassi on paratamatult vähem; ühtedel on ühed, teistel teised eelised - kui neid vaid lastaks rakendada (aga noh, elu leiab võimaluse, eksole, nii ka selle teksti puhul). Antud juhul on ülemklassiks planeedi üks kahest intelligentsest rassist, sellised tiibadega kahesoolised humanoidid (uh, Gwynne?). Eks neil on kadakasakslasi ja ports teoorjasid ning mingid valitseva korra vastu mässajad.


Kuivõrd tekstist on siin varem kirjutatud, siis vast ise ei peaks seda niivõrd alternatiivajalooks, pigem paralleelajalooks - aga noh, eks siit saab leida mõtteid nii kaasaja kui ajaloo perspektiivis.




Kommentaare ei ole: