Mina vist ei suudaks oma elukogemust nii täpselt kirjeldada, kui murca seda teeb.
Jaa, muidugi, tema kirjutab oma kogemust; osalt endast, suuremalt osalt maailmast enda ümber.
Aga mina tunnen, et palju täpsemalt minust, kui ma ise suudaksin. Maailmast minu ümber, sellest maailmast, mida näen - aga sõnadesse ei taipa panna. Ei oska näha neid asju, mis igapäevased. iseenestestmõistetavad - aga tema silmades olemas.
Väikesed teravad terased deitailid korda 300, nii tuttavad - ja samas sellised, millest mina üle vaataksin.
murca ei vaata, murca paneb tähele. Ja mitte ainult oma elust, ka nende eludest, kes on väga mittemurcad. Paneb tähele vahel malbelt, vahel pilklikult, harva põlglikult - aga kui juba teravalt ütlemiseks läheb, oi, ta on terav.
Inimesed nutavad ja halisevad, et liiga tehakse aga ta pole veel alustandki!
Samas on malbust, eneseirooniat, muigvel eneseirooniat ja eriti rõõmsat eneseirooniat kah veel.
Moodsat rahvaluule-moodi luulet on üllatavalt palju.
"(...)
kogemisest kõrvaldatud,
pidulistest pagendatud
kõrtsilistest kaugendatud
armukestest ammu ilma
seltsiliste seljapoole
õhtul voodis ihuüksi
teki alla külmetama
kuivalt kõhtu katsutama
muidest vaid unistama
minavõtan, minavõtan telo kätte
taskust targa mehe näppu
'kraani siba silme ette
asun käbe sirvimaia
(...)"
Ja see oli ainult katke.
murca ei pea miskikski väidet, et luuletuses peab vähe sõnu olema - tema sõnutseb külluslikult, tõstab esile seitseteist detaili, kulutab kaks või kolmgi lehekülge, nii et luuletus jääb ajju kajana, emakeel kõrvu kütkestama ...
Aga ta oskab lühike ka olla.
Tutvumiskuulutus
üks asi, mida sa peaksid teadma:
minu keha on tempel
mällu igaveseks
murca näeb nii paljut nii hästi, et tema ees hakkab natuke hirm.
Mida ta minus näha võiks?
Aga sinus?
(Kui seda Betti Alverile ei nomineerita, pole küll õiglust ilmas.
Muidugi võiks see ka võita.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar