05 detsember, 2016

Brandon Sanderson - Tulekahi (2016)

Sarjaks on “Kättemaksjad” ja tegemist teise raamatuga. Mis seekord lõppeb kahekordse cliffhangeriga, ning kui tegemist on triloogiaga, on oodata üht põnevat ja erilist ja raputavat kolmandat raamatut.

Eks seda tuleb tunnistada, et Sanderson oskab tegevust hoogsana hoida. Kui raamatu esimeses kolmandikus oli valdav tunne, et miks sellele aega raiskan, siis viimane kolmandik sundis aega mujalt näpistama (noh, sellele ei taha nüüd õieti mõelda). Hea, et vähemalt on tegemist YA romaaniga, ei pea siin toimuvat nii väga südamesse võtma.

Aga jah, tegevus siis selles, et David ja ta Kättemaksjate kamp saab Newcagos tegutsedes segaseid signaale endisest New Yorgist (mille nimeks nüüd Taastatud Babülon ehk Babilar), kus linna valitsev eepik Regaalia püüaks neid justkui kohale meelitada. Profi juhtimisel lähevadki David ja osa Kättemaksjaid Babilari ametikaaslaste juurde, ning avastavad end võrdlemisi ebamugavast situatsioonist. Endine New York on Regaalia poolt veega kaetud (sest tema eepikuvõimed lähtuvad veest) - ja niisuguse veemassiga, et vaid Manhattani saarel asunud pilvelõhkujate ülemised osad on veest väljas, ning selles neoonvärvilises saarestikus elavad inimesed õige psühhedeelset elu - toitudes pilvelõhkujate sees kasvavatest veidratest puuviljadest, ning võttes fatalistlikult seda, kas Regaalia ja teiste eepikute tegemiste tagajärjel õnnestub elus püsida või mitte.

Regaalia motiivid jäävad meie kangelastele arusaamatuks - ta on meelitanud Profi ja Kättemaksjad kohale ning on valmis hullumeelse Põrmustaja käte abil linna hävitama… kuid samas ei koksa teda takistavaid Kättemaksjaid maha; siin on lõks, aga milline just täpsemalt? Segadust tekitab seegi, et Regaalia käsutuses tegutseb nüüd Davidi eelmise raamatu armastatud Megan, kes on muuhulgas ühe kohaliku Kättemaksja tapnud… ja seetõttu tahetakse Davidi vastuseisust hoolimata Megan hävitada. Ja siis see Põrmustaja ja teised rohkem või vähem kummalised eepikud, kes kohapeal tegutsevad. Ning Regaalia, tema teeb koostööd veel kõige salapärasema eepikuga, mis/kes....

Ühesõnaga, igasugu superkangelaste möllu saab enam kui küll, inimesed peavad üle oma varju hüppama ja kõiksugu tõekspidamisi revideerima. Et tegemist noorteromaaniga, siis on noortel ka mõned suhteprobleemid vastassooga, tekst peab osaliselt ka nunnu olema. Kui esimene romaan käis üldiselt ajudele (esmatutvus sellise kuuma autoriga ja selline… well-made play), siis nüüd olid ootused rahulikumad ja sellevõrra lihtsam lugeda.

Kommentaare ei ole: