Kui esimesel lugemisel jäi loost
segane mulje, siis teisel korral läks pilt selgemaks või hakkas
klappima – teksti “värelemine” ongi kujutlus sellest, kuidas
võluriõpilasest sirgub võlur, kuidas ta maailmapilt muutub ja
enesekindlus kasvab. Selles suhtes... päris ilukirjanduslike
ambitsioonidega tekst. Ja et asi veel ambivalentsem oleks, siis...
miks linnaelanikud (justkui?) toetavad seda, et naaberriigi valitseja
nad allutaks ja oma sugulase võimule paneb?
Aga jah, lugu sellest, kuidas Wiscezani
nimeline linn on sattunud ühe kurja mehe ja tema kutsutud deemini
võimu alla. Seni linna valitsemises osalenud võlur on läinud koos
kolme õpilasega nö põranda alla. Võluri jõud üha kahaneb
(arvatavasti deemoni mõjul) ja ta õpilasedki tunduvad olevat kas
liialt äpud või kogenematud. Siiski on nad end slummi korralikult
ära peitnud ning seal suudavad võlusõnade salaäriga kuidagi hinge
sees hoida. Ent siis... jäävad nad vahele – neid on üles otsinud
naabrivalitseja saadetud “diversant”, kes soovib kasutada võluri
jõudu, et linnakindlusse sisse murda ning seejärel võimaldada
naaberriigi armeele linna vallutamist. Võlur pole selliseks teoks
võimeline, küll aga ta pakub, et selle ohtliku töö teeks
loojutustajast võluriõpilane, kes pole aga oma võimetes üleüldse
nii kindel...
Nagu mainitud, on teksti vaatenurk
päris osavalt loodud, esialgu paneb natuke pea valutama, ent lähemal
vaatlusel osutub päris heaks kirjanduslikuks võtteks. Ma pole küll
kindel, mida autor täpsemalt mõtles sellega, et sündmuskohta nö
demokraatiat transporditakse... millel see tugineb, et teise riigi
(edukas) aadlisuguvõsa on parem kui kohalikud tegelinskid – ja
miks linnaelanikud sellega justkui rahul on. Lugu lõppeb nii, et
vabalt võiks tegemist olla jutusarja algusega. Aga eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar