Vikati paned
räästasse. Reha
kuuri.
Heinad lakka.
Kuid rohi kasvab
taas ja
ei mäleta midagi.
(lk 11)
Võta mu käsi
raske
ja palav
kõigi nende
ütlemata sõnade pärast
läbi mu januse keha
jõuavad nad sinusse
see on rahu
vahel on hirm
aga see vist ei loe
(lk 15)
Puhas ja palav
janu sinu järele
kõige suurem
kõige sügavam
igatsus
annab su käe
minu kätte
sinu kahe lause
kahe pilgu vahel
kohiseb tuul üle
metsa
(lk 19)
Varisen sügis-
lehtedeks. Hea on olla
uduvihma all.
(lk 24)
Kõik on ainult
muld vesi õhk ja
tuli
üksteiseks
saamas ja jäämas
meie mõte
või pilk
ei võta meilt
midagi
ei anna neile
midagi juurde
(lk 27)
Rõõm
vaikne
rõõm sellest
vaikusest
millele iga
hetk uuesti
joonistab midagi
puhast
peatab mu näo
su mõlemas
silmas
peatab
hetkeks
kõik
(lk 30)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar