Tänapäeval mõjuvad need lood küll
üsna lapsikute imelugudena ja tekib veidi mõtlik küsimus, et miks
küll selliseid jutte nõukogude lugejatele välja anti – asjad,
mis juhtuvad, on pigem müstikavalda kuuluvad kui kuidagi
seletatavad. On imeline võlupood; on tüüp, kes satub kuhugi
teispoolsusse; on mees, kes korraga võib soovida ükskõik mida.
Natuke erinev on lugu kiirenduspulbriga – seda vähemalt
valmistatakse ise – kuid eks seegi on naiivselt fantastiline.
Wells kirjutab neid lugusid nö
tõepäraselt, nii ehk mõni tolleaegne lugeja võiski mõnel
nõrkushetkel arvata, et tõepoolest, äkki kuskil toimuski midagi
sellist kummastavat? Et ongi võimalik luua kiirenduspulbrit või
Plattner kogeski teispoolsust ja ta organid muutsid kehas asukohta?
Umbes nagu müstikaajakirjad kirjutavad tänapäeval asjadest, mis
oleks justkui juhtunud.
Eks Wells ole klassik ja tõepoolest,
lood pole puukäega kirjutatud ning on üsna võluval moel
kaasakiskuvad (v.a. Plattneri juhtum, mis on üsna puine). Aga jah,
eks see kõik parajalt naiivne ole ja natuke imestama paneb, et
sellises tõsimeelses sarjas avaldamist leidis. Kus on näide
inimkonna progressiivsest mõttest, milleks selline dekadentlik
müstika?
Nüüd jäigi segaseks, mida
õigupoolest mõtlesin. Kadus kuhugi ridade vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar