04 juuni, 2014

Herbert George Wells – Võlupood (1966)



Tänapäeval mõjuvad need lood küll üsna lapsikute imelugudena ja tekib veidi mõtlik küsimus, et miks küll selliseid jutte nõukogude lugejatele välja anti – asjad, mis juhtuvad, on pigem müstikavalda kuuluvad kui kuidagi seletatavad. On imeline võlupood; on tüüp, kes satub kuhugi teispoolsusse; on mees, kes korraga võib soovida ükskõik mida. Natuke erinev on lugu kiirenduspulbriga – seda vähemalt valmistatakse ise – kuid eks seegi on naiivselt fantastiline.

Wells kirjutab neid lugusid nö tõepäraselt, nii ehk mõni tolleaegne lugeja võiski mõnel nõrkushetkel arvata, et tõepoolest, äkki kuskil toimuski midagi sellist kummastavat? Et ongi võimalik luua kiirenduspulbrit või Plattner kogeski teispoolsust ja ta organid muutsid kehas asukohta? Umbes nagu müstikaajakirjad kirjutavad tänapäeval asjadest, mis oleks justkui juhtunud.

Eks Wells ole klassik ja tõepoolest, lood pole puukäega kirjutatud ning on üsna võluval moel kaasakiskuvad (v.a. Plattneri juhtum, mis on üsna puine). Aga jah, eks see kõik parajalt naiivne ole ja natuke imestama paneb, et sellises tõsimeelses sarjas avaldamist leidis. Kus on näide inimkonna progressiivsest mõttest, milleks selline dekadentlik müstika?

Nüüd jäigi segaseks, mida õigupoolest mõtlesin. Kadus kuhugi ridade vahele.

Kommentaare ei ole: