Carlos Maria Dominguez “Paperitalo”, Basam books (2006)

Võiks öelda, et tee selle raamatu lugemiseni passib väga hästi kokku selle sisuga. Sisult on vähemalt pool sest raamatust muhelus ja muigamine lugemishullude ja raamatusõprade üle (ja sellekohane eelaimus oli ka üks põhjus see raamat enesele hankida) ning pidevalt oli tahtmine üht või teist kohta kellelegi tsiteerida, kas siis humoorikat lõiku raamatute ohtlikkusest, raamatute ostmist ja kogumist, erinevaid lähenemisi seoses sissekirjutatud märkustega vs hoolikas puutumatus korras säilitamine, eriliselt vaimustav oli täiuslikku kataloogisüsteemi puudutav lõik, kus raamatute paigutamisel riiulisse tuli loobuda jäigast ja ebatäielikust kategooriate süsteemist ning võtta arvesse ka emotsionaalset faktorit, mis muuhulgas tingis, et kõrvutada ei tohi üksteisega vaenujalal olevate autorite teoseid või teoseid, mille tegelased läbi ei saaks ja loomulikult ka vaimustavalt tragikoomiline otsinguhetk, kui kollektsioonist on vaja leida ühte kindlat raamatut, mis on ‘seal kusagil’ jne…

Käima läheb kogu lugu kahe, pealtnäha täiesti sõltumatu seigaga – esiteks jääb Cambridge’i kirjandusproffessor Bluma Lennon auto alla kohe pärast ühe vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ostmist, seda hetkel, kui ta raamatut käigupealt lugedes parajasti teise luuletuseni on jõudnud. Ja teiseks saabub mõni aeg hiljem ülikooli tema nimele pakk, mis sisaldab üksnes kummaliselt määrdunud, poolenisti tsemendiga kaetud Joseph Conradi “Varjujoone” köidet, mille päritolu kohta on ainsaks vihjeks Bluma Lennoni kirjutatud pühendus kellelegi Carlosile mälestuseks ühel konverentsilt.

Bluma ametipärija võtab nõuks salapärane Uruguays pesitsev Carlos üles otsida, et teada saada, miks too säherduse veidralt määrdunud raamatu Blumale saatis ja raamat tagastada, kuid Carlose jälgi ajades selgub, et tegemist oli hullumiseni pühendunud bibliofiiliga ning viimased jäljed viitavad, et ta kolinud koos kogu oma mitmekümnetuhande-köitelise raamatukoguga väikesesse majakesse Rochas, laguuni ja ookeani vahele jäävale liivaluidete tühermaale...

Minu jaoks algas kõik aga hoopis sellest, kui naljaviluks Google Lensi abil Briti krimiklassika sarja “Mürgi vastumürgi” kaanepilti otsida üritasin, Lens aga tõlgendas seda pigem kui raamatukaant üldisemas mõttes ja nõnda kuvati mulle valik üsna juhuslikest kaanepiltidest ja lõin kogu asjale käega. Siiski, ühe türgikeelse raamatu kaanepilt oli huviäratav ja kuna näha oli, et tegemist on väljamaise autoriga, asusin kohe guugeldama, et mis raamat see “Kağıt Ev” siis õige on ning pärast tutvustuste lugemist ja asusin mõnes minule loetavas keeles ja mitte väga kaugel asuva eksemplari otsinguile ning nädalake hiljem jõudiski minu postkasti “Paperitalo” ehk “Paberist maja” või “Pabermaja”.

Pettuma ei pidanud, juba algus oli paljutõotav, andestagem siinkohal (ja edaspidi) mu kohmakas vahendus üle soome keele:

1998. aasta kevadel ostis Bluma Lennon Sohos asuvast raamatukauplusest vana Emily Dickinsoni Luuletuste köite ja kui ta oli jõudnud teise luuletuseni, esimese teeristini, jäi ta auto alla. Raamatud mõjutavad inimeste saatusi. Mõnedest Malaisia tiigri lugejaist said kirjanduse õppejõud vähetähtsates ülikoolides. Siddhartha tutvustas kümnetele tuhandetele noortele hinduismi, ja Hemingway tegi neist sportlased. Dumas vapustas tuhandeid naisi ning tänu kokaraamatutele pääsesid mõned neist enesetapust. Aga mitte ainult. Leonard Wood, eakas muinaskeelte professor, jäi ühest küljest halvatuks, kui talle oli kukkunud pähe viis osa Encyclopedia Britannicat tema oma raamaturiiulist; mu sõber Richard kukkus redelilt ja murdis jala, kui üritas küünitada William Faulkneri Absalom, Absalomini riiuli servas. Üks teine tuttav Buenos Airesest haigestus tuberkuloosi riigiarhiivi keldris tukastades, ja tean, et üks tšiili koer suri kõhukrampidesse, kui oli raevuhoos läbi närinud hea portsu Vendadest Karmazovitest. (lk 9-10)

Veel, igati selle raamatu vaimule paslikult, ei saanud ma piirduda üksnes “Paperitalo” lugemisega, vaid olin sunnitud sedamaid ette võtma ka Joseph Conradi “Varjujoone”, sest see sarapärane määrdunud ja tsemendisegune köide, mille saladust peategelane lahendama on just nimelt Conradi “Varjolinja”, rääkimata sellest, et kogu raamat on pühendatud suure Josephi mälestusele ning nii professor Blumal kui tema ametipärijal on ees seismas justnimelt Conradi kirjandusteaduslik uurimine.

Aga seda, kas ja kuidas “Varjujoont” Dominguezi humoorika raamatuhulluse kirjeldusega kõrvutada, ma parem ei üritagi lahata, küllap mingisugust süngust, hulluse ja terve mõistuse vahelist piiri, mõõdukuse ja lõpuleminemise vahelist piiri võiks sealt ehk otsida. Sest eks pühendunud lugejad ja raamatusõbrad on ikka armastanud nii kogumishulluse, riiuliehitamishulluse kui lugemishulluse üle võllanalja visata, rääkimata sellest, et raamatu sisse märkmete tegemine vs lehe puhta ja rikkumata hoidmine on üks kindel viis vastakates leerides elevust tekitada.

Tal oli köiteid igas toas seinast seinani, laest põrandani; ka köögis, vannitoas ja magamisurgastes. Ma ei mõtle päris magamistuba, mille kirjandus oli juba enda alla võtnud, vaid katuseterrassi, kus ta oli magama hakanud, väikese pesemisnurga kõrval. Ka terrassile viiva trepikoja seinad olid kaetud raamatutega, ja 19. sajandi prantsuse kirjandus justkui valvanuks tema nappi und. (lk 55)

Brauer ei hoolinud kataloogimisest, ta tahtis vaid lugeda ühe raamatu teise järel. Arvan, et tema kataloog oli lootusetult korrast ära. Ma ei arvanud, et ta selle korda saaks, kuid kui me üle paari kuu jälle kohtusime, ütles ta, et on oma kataloogi täielikult korda saanud. „Kõige raskem on emotsionaalsete faktoritega,“ ütles ta. „Nendega oli kõige enam tööd.“

See oli esimene märk sellest, et midagi on valesti. Ükskord ta istus sealsamas, kus teiegi ja seletas, et ta ei võinud riiulile kõrvuti paigutada kahte omavahel tülis olevat kirjanikku. /../ 

Ta selgitas, et on välja töötamas fraktaalidel põhinevat kataloogisüsteemi, mis võimaldab raamatute paindlikku paigutamist riiulitele (tema kasutatavad dünaamilised katalogiseerimiskriteeriumid ei jälginud mingit etteennustatavat loogikat, rõhutas ta), kuna miski ei olnud ebakindlam kui kirjanduskaanon. Või kui mingi teos oli väärt, et seda unustusest päästa või kui see seostus mingil uudsel moel teiste tekstidega, muutis ta järjestust riiulil. /../ (lk 69-71)

Lõpetuseks oli igati tujutõstev element raamatu kujunduses need rodus sibavad majasoomukad iga peatüki avalehel, sest muuhulgas on siin juttu ka erinevate kahjurite ja putukate põhjustatud ohtudest suurtele koduraamatukogudele (millega meil siin põhjamaal on ilmselt oluliselt vähem tüli, kui soojas Lõuna-Ameerika kliimas, minu isiklikele ja raamatus kirjeldatud kogude kõrval peaaegu olematutele raamatuvirnadele pole nood väikesed vilkad tegelased seni küll vähimatki ohtu kujutanud, pigem märkan neid hoopis vannitoas askeldamas ja tänu raamatute tagasihoidlikule hulgale pole mul seal veel raamaturiiuleid nõnda, et võin rahus ka kuuma vett nautida).