Peale Lõhmuse postmodernismi on see tekst kui teisest reaalsusest, kus ühendatakse 20. sajandi eri ajajärkudel eesti naised ja jaapani mehed - varasemal, Teise maailmasõja kontekstis jääb naise ja mehe suhe katki; hilisemal, üheksakümnendate alguse puhul tuleb jaapani mees Tartusse, kuid neiu on vahepeal läinud Londonisse lapsehoidjaks, ning viimaks ei tahagi tagasi tulla, vaid maailmalinnas end teostada. Ja omal moel need eri ajastute lood põimuvad.
Tõepoolest, mingil moel on see päris harjumatu lugemiskogemus - mitte niivõrd ajastute või teema tõttu, vaid kuidas autor nö klassikaliselt kirjutab kirjandusteksti. Viksid tegelased ja siivsad olukorrad, selline idülliline maailm oma südameprobleemidega (kuigi muidugi on ühel puhul taustal Teine maailmasõda oma koledustega). Eks see nõuab harjumist ning vaiksel moel see armunute ahastus on viimaks köitevgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar