20 jaanuar, 2015

Riina Einasto – Ring (2014)

Seda raamatut võiks nimetada ülekujundatud luulekoguks. Kõik see tumedus ja mustvalged loodusfotod keeravad lugemisel kuidagi kraanid kinni, tekitavad silmades asjatut ebamugavust või müra, tekst kui selline ei hakka üleliia koormatud infolaadungis tööle (näiteks, kas halli taustaga lehtedel on vaja ka võrdlemisi halli teksti – aga küllap on see kogu koostaja eesmärk, olla sulandunud tumedusse, luule ei pea olema lihtsalt tarbitav, tekst võiks olla interaktiivne).

Peale mõnede vabavärsside on siin enamasti tegu vist haikudega, mis pole autoril käsitööoskusena alati 100% käpas (kuigi tunnistan ausalt, et see raamatukujundus lõhkus tugevasti mu lugemiselamust) – kas need haikud on kujunditest/sõnataidumisest liialt ülekuhjatud või vastupidi, jäävad jutustama üht emotsiooni; alati pole universaalset üldistamist või täiuslikku hetke/oleku kristalliseerumist (jällegi, mitte et oleksin kuidagi haikuekspert, et midagi sellist kaljukindlalt väita, ning veelkord, niivõrd tume (või ka morbiidne?) kujundus ei hakanud minu puhul ärgitavalt tööle). (Oeh, mitte et ma ühtlasi väidaks, et on mingid kindlad standardid, kuidas tuleb teksti esitada ja kujundada, see on üldjuhul iga autori enda asi, kuidas tema seda näha tahaks.)

loojangupäike
kuldab me järvjahedaid
suudlusi rohul



ometigi on
keskööhundipisarad
lõikavlummavad




polaaröö hõngu
mõtteklirinal kiirgub
turm tuulevaikus




räige roostetus
raspeldub reaalsuse

rohmakais rappeis

Kommentaare ei ole: