28 veebruar, 2016

Sean McMullen – Technarion (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu on natuke samas võtmes kui eelmine McMullenilt loetud tekst – kui too leidis aset 1840. aasta paiku, siis nüüd on 1875. Mõlemas möllab algul aurupunk, mis teksti teises pooles läheb õige sci-fi värgiks kätte – sest taas selgub, et maalastega jändavad võõrrassid, kes tegutsevad hoopis kosmilisemas mõõtkavas kui Briti impeerium ja selle ambitsioonikad võimuihalejad.


Seekordses loos jõutakse... arvuti leiutamiseni. Jah, tõepoolest, algeline kompuuter 19. sajandi tingimustes, hiiglaslik monstrum, mis vajab tööshoidmiseks omaette elektrijaama. Kompuutriga aetakse salaja hiigelvarandust kokku... ja arvatakse ülbelt, et need salapärased jõud, kes/mis saatsid õpetusi niisuguse masina loomiseks, on allutatavad brittide tahtele. Kuid, nagu selgub, on tegelikult Maa üheks võitlusväljaks kosmosetsivilisatsioonide vahel, humanoidid vs ... Ja ei tahaks rohkem sisu paljastada, aga loo lõpp lubab inimkonnale 2020. aastaks vägagi apokalüptilist pauku (mul hakkasid sõrmed vabisema, kui seda teadet arvutiekraanile trükkisin. Hirmus, hirmus saab olema!).

Igal juhul, huvitav üllatus, loo esimene pool pani kergelt haigutama („jälle mingi leiutis, mida ei tohiks olla!“), aga loo teine pool läheb selliseks... Terminaatori filmiks kätte, täis painavaid hoiatusi ja ehmatavaid kokkusattumusi! McMullen tundub olevat nende kahe loo põhjal üpris intrigeeriv autor, sidudes kokku aurupunki ja teaduslikku fantastikat, ning tekstide finaalid lähevad ikka õige lendu.

Kommentaare ei ole: