Lugu on natuke samas võtmes kui
eelmine McMullenilt loetud tekst – kui too leidis aset 1840. aasta
paiku, siis nüüd on 1875. Mõlemas möllab algul aurupunk, mis
teksti teises pooles läheb õige sci-fi värgiks kätte – sest
taas selgub, et maalastega jändavad võõrrassid, kes tegutsevad
hoopis kosmilisemas mõõtkavas kui Briti impeerium ja selle
ambitsioonikad võimuihalejad.
Seekordses loos jõutakse... arvuti
leiutamiseni. Jah, tõepoolest, algeline kompuuter 19. sajandi
tingimustes, hiiglaslik monstrum, mis vajab tööshoidmiseks omaette
elektrijaama. Kompuutriga aetakse salaja hiigelvarandust kokku... ja
arvatakse ülbelt, et need salapärased jõud, kes/mis saatsid
õpetusi niisuguse masina loomiseks, on allutatavad brittide tahtele.
Kuid, nagu selgub, on tegelikult Maa üheks võitlusväljaks
kosmosetsivilisatsioonide vahel, humanoidid vs ... Ja ei tahaks
rohkem sisu paljastada, aga loo lõpp lubab inimkonnale 2020. aastaks
vägagi apokalüptilist pauku (mul hakkasid sõrmed vabisema, kui
seda teadet arvutiekraanile trükkisin. Hirmus, hirmus saab olema!).
Igal juhul, huvitav üllatus, loo
esimene pool pani kergelt haigutama („jälle mingi leiutis, mida ei
tohiks olla!“), aga loo teine pool läheb selliseks... Terminaatori
filmiks kätte, täis painavaid hoiatusi ja ehmatavaid
kokkusattumusi! McMullen tundub olevat nende kahe loo põhjal üpris
intrigeeriv autor, sidudes kokku aurupunki ja teaduslikku
fantastikat, ning tekstide finaalid lähevad ikka õige lendu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar