Vahel mind ikka paneb imestama,
millise hooga erinevad inimesed end kirjanikeks või luuletajateks kuulutavad.
Et nagu … mida see annab? Eesti keeles võiks kasutada kirjainimese nimetusena
“autorit”, on siis tegu Krossi või nö harrastusluuletajaga, kes siis kirjutavad
ja vahel avaldavad paberil või netis mitmesuguseid lühemaid või pikemaid
proosa- või luuletekste (vahepeal, kui ajalehti tihedamalt lugesin, võeti
sealgi kasutusele “kirjaniku” nimetus nende puhul, kes arutluslugusid avaldasid
- nende puhul on küll vast tegu toortõlkega ingliskeelsest sõnast “writer”?).
Niisiis, autor Raotma on
avaldanud üpris irriteeriva pealkirjaga luulekogu, kus ta muuhulgas käsitleb
seda, mis on see, keda kutsutakse luuletajaks. Kas ja kui palju on siin ühist
autori ja luulemina mõtetega, ei oska nüüd määratleda; küllap on autor tahtnud
eelkõige kõiksugu rahvalikku nalja visata vms - aga nagu öeldud, see on minu
kui lugeja arvamus (sest ükski autor ei saa ometigi … nii lamedalt mõelda?).
(No saab küll.)
Eks kogu raamat on selline
iroonilis-humoorikas ärapanemine, mis rõõmuga kompab halva maitse piire ja mida
valitud seltskonnas on kindlasti mõnus tarbida. Autor loodetavasti andestab, et
ta teosest vaid paar lauset on, aga lihtsalt … no tuli üks uitmõte pähe.
LUULETAJA ON KUI HOOR -
teda väisab vana, noor.
Ise valida ei saa,
keda tahan karata!
Amet aus ja elu lust,
pole otsest kohustust
iga päev end pakkuda,
anda kõigil lakkuda.
Vahel tunnen tüdimust,
saba sorus, meel on must.
Aga üles end ei poo,
amet AIDS-i küll ei too!
(lk 7)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar