Andrus Kivirähk – Sinine sarvedega loom (2019)

Kivirähki viimane teos hämmastas mind tõsiselt. Pärast tema raamatu „Maailma otsas“ (2012) lugemist mõtlesin, et Kivirähk on lihtne ajaviide, juhuslik mööduv huumor, eimidagi liiga aegadeülest või ülemäära huvitavat – aga tore muidugi, et ta kirjutab. Raamatu „Sinine sarvedega loom“ esimene kolmandik isegi kinnitas mu arvamust, tekst näis koosnevat juhuslikest fantaasiapildikestest ja hakkas korduvusega tüütama, kohati jätsin juba lõike vahele, aga katsusin ikka edasi purssida.

Ja siis, umbes teise kolmandiku pealt see muutus, korduvus katkes ja sisse voolas midagi uut – lugu läks käima. Hoopis teise hooga, mingi ootamatu maagilise ja samas empaatilise tasandiga, millist tema loomingus kohtasin viimati „Liblika“ juures.

Raamat on kirjutatud nii, et see oleks justkui 20. sajandi alguse noore eesti kunstniku Oskar Kallise päevaraamat. See on üle võlli fiktiivne päevaraamat – ja samas paelub teksti juures paradoksaalselt just tõepärasuse tunne, veenvus, et isegi kui nii polnud, siis võib ju nõnda ka mõelda. Võib ju mõelda, et Oskar joonistas nii palju pilte Kalevipojast, sest käis ise tolle vägimehe riiki vaatamas. Raamat teeb sõnasõnaliseks hägusa mõtte, mida tähendab, et mõned inimesed kogevad reaalsust teisiti.

Kontekst on samuti mõjus, tolleaegne Eesti linnapilt, lõhnade ja helide, maitsete ja värvidega, see linnapilt hakkas minuga lugemise ajal ja järel kaasas käima. Seal oli mingi meeleheide, mingi väsimus, mingi masendus, vaesus, viletsus ja kurbus, ja see taju ja tunne jäi pärast lugemist alles. Aga mitte painena – vastupidi, tänulikkusena, kuidagi rõhutama, et näed, praegu on hea, praegu seda viletsust ja vaesust ei ole. Tekstis korduv kulunud küsimus, mis mõte on üldse elul, kui see on päevast päeva üks viletsus ja argisuses siplemine, vaesuses vingerdamine, on vastatud, et ega ei olegi. Ega kunstita ei olegi mõtet.

Kivirähk on kirjutanud Oskar Kallise eluloo, maagilise ja alternatiivse. See paelub ja hakkab kummitama, see toob kunstniku praegusesse. Ma ei mõelnud kunagi varem Oskar Kallisele. Nüüd lugedes guugeldasin mitu korda, tahtsin rohkem teada. Telefoni taustapilt on ka nüüd juba mõnda aega Kallise maal "Vaikus". See: