See on transgressiivne kirjandus. Alati, kui niimoodi ütlen, eriti transgressiivse kirjanduse kohta, tunnen, et ahistavamalt ja piiravamalt pole võimalik selle kohta öelda. Kui niimoodi kirjutan raamatust, mis tekitas elamuse, avardumise, leidmise, ahhaa-momente kogu vormiga, tervikuna, sõnastuse ja valikutega, tunnen end küündimatuna. Nagu analüüsimise ja tõlgendamise akt ise oleks labane, sest terviku kõrval, mis teos on endana, kahvatub kommentaar igal juhul.
Lõhmuse raamatut on kergendus lugeda. See on vabastav, värskendav, avardav. Tunne, et ahhaa, nii võib ka, ma ei peagi nende tabude küljes rippuma, võin niipidi ka mõelda. Tabud on üks koorem. On kuidagi iseenesestmõistetav, et nad on – ja on suur kergendus neid teadvustada ja mitte liiga tõsiselt võtta. Vabamalt võtta. „Sterne“ kuidagi näitab neid kohti, piiranguid. Võimalik, et mulle mind ennast.
Aga kergendus pole ainult see, mis avaldub teemades. Kergendus, vabanemine peitub ka keeles, vormis. See on kiskunud lahti reeglitest, ühtlustamiste kohustustest, nõuetest. Ma ei tea, kuidas ta teeb seda. Et see ei mõjub. Ma ei tea ka, kas ma ise oskaksin toimetajana seda hinnata ja lasta sel olla. Aga kui see nüüd on olemas ja teos on vormi saanud, siis see toimib.
See on naljakas raamat. Hakkasin lugedes naerma, mitu korda. Niimoodi valju häälega. Ma ei hakka sageli naerma raamatute peale valju häälega.
„Tule ikka Eestisse. Tead ma ei saa tulla, seoses selle akendesse vaatamisega, oli hetk, kus mul tõesti keris ära, natuke. Läksin kuidagi nii hoogu, et lõikasin sama soengu omale mis seal taxi driver filmis. Mis filmis, mis soengu? Taxi Driver (1976) Rober De Niro mängib seal, tal on lõpuks selline soeng, hari peas, aga see näeb hullult võlts välja, arvan, et oligi lihtsalt juuste riba pähe kleebitud. See tema soeng andis sellele filmile ikka nii palju juurde, mega hea film ikka. Ma pole näinud. Oot, ma saadan pildi sulle, ma näen väga-väga friik välja muidugi, siin mul on veel need karvadega kõrvaklapid peas, liiga külm ilm sellise soengu jaoks, ei mõelnud selle peale. Ja palun ära seda kellelegi edasi saada. Issssand Jumal küll, issannd, ei ole võimalik! Ma tean, see on kohutav pilt ja kohutav soeng, kuidas ma tulen sellise nudipeaga koju? Appi!! :D noh näed välja nagu meesvang. Jaa kohutav, ma tegelt kahetsen seda juuste lõikamist, see oli liig. Täiesti debiil ma olen ikka, kujutasin ette, et näengi välja nagu Robert De Niro. See tegelt toimib, kui peegeldusi väldin.“ (lk 109-110)
Lõhmuse raamatut on kergendus lugeda. See on vabastav, värskendav, avardav. Tunne, et ahhaa, nii võib ka, ma ei peagi nende tabude küljes rippuma, võin niipidi ka mõelda. Tabud on üks koorem. On kuidagi iseenesestmõistetav, et nad on – ja on suur kergendus neid teadvustada ja mitte liiga tõsiselt võtta. Vabamalt võtta. „Sterne“ kuidagi näitab neid kohti, piiranguid. Võimalik, et mulle mind ennast.
Aga kergendus pole ainult see, mis avaldub teemades. Kergendus, vabanemine peitub ka keeles, vormis. See on kiskunud lahti reeglitest, ühtlustamiste kohustustest, nõuetest. Ma ei tea, kuidas ta teeb seda. Et see ei mõjub. Ma ei tea ka, kas ma ise oskaksin toimetajana seda hinnata ja lasta sel olla. Aga kui see nüüd on olemas ja teos on vormi saanud, siis see toimib.
See on naljakas raamat. Hakkasin lugedes naerma, mitu korda. Niimoodi valju häälega. Ma ei hakka sageli naerma raamatute peale valju häälega.
„Tule ikka Eestisse. Tead ma ei saa tulla, seoses selle akendesse vaatamisega, oli hetk, kus mul tõesti keris ära, natuke. Läksin kuidagi nii hoogu, et lõikasin sama soengu omale mis seal taxi driver filmis. Mis filmis, mis soengu? Taxi Driver (1976) Rober De Niro mängib seal, tal on lõpuks selline soeng, hari peas, aga see näeb hullult võlts välja, arvan, et oligi lihtsalt juuste riba pähe kleebitud. See tema soeng andis sellele filmile ikka nii palju juurde, mega hea film ikka. Ma pole näinud. Oot, ma saadan pildi sulle, ma näen väga-väga friik välja muidugi, siin mul on veel need karvadega kõrvaklapid peas, liiga külm ilm sellise soengu jaoks, ei mõelnud selle peale. Ja palun ära seda kellelegi edasi saada. Issssand Jumal küll, issannd, ei ole võimalik! Ma tean, see on kohutav pilt ja kohutav soeng, kuidas ma tulen sellise nudipeaga koju? Appi!! :D noh näed välja nagu meesvang. Jaa kohutav, ma tegelt kahetsen seda juuste lõikamist, see oli liig. Täiesti debiil ma olen ikka, kujutasin ette, et näengi välja nagu Robert De Niro. See tegelt toimib, kui peegeldusi väldin.“ (lk 109-110)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar