Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).
maa kutsub meid enesesse tagasi
ja nõndasamuti nagu maad
tema algusse tagasi kistakse
nõnda pahvas universumi
üksainus hiiglaslik hingetõmme
meid kõiki välja
seepärast hingabki universum
meid kõiki
tagasi enesesse
kui sureme
võtab maa meid jällegi
oma rüppe
muudab taimedeks naftaks ja tuuleks
klopib meid elukülluseks
(lk 57)
Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.
Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.
öeldakse et andesta
andesta neile kes sulle haiget tegid
öeldakse ära hoia minevikust kinni
nii teed ainult endale haiget
aga minevik sünnitas ehituskivid millest
ma panen kokku oma luud
minevik jagas kõik minu rakud
nendeks lihasteks mida ma painutan
selleks nahaks mida olen venitanud
minevik on nende hingetõmmete maja
mida ma ei andesta ega unusta
ma kaitsen ja hoian ära
panen nad neelama häbi ja kahetsema
ma andestan iseendale
(lk 127)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar