18 detsember, 2023

Tanya Tagaq - Lõhkine hammas (2023)

 

Väga huvitav oleks näha, kuidas see raamat oleks võrdluses Dominique Fortier’ “Paberlinnadega” - tegu ei ole vastanditega (mis võiks olla selle raamatu vastand? Või “Paberlinnade”?), lihtsalt esmapilgul väga erinevate nägemuste ja kogemustega. Aga samas, mõlemas on lähedane suhe looduse ja üleloomulikkusega (jajah, Fortier küll rekonstrueerib pea poolteist sajandit tagasi elanud isikut ja Tagaq oma noorusaega - mis küll läheb õige müstiliseks kätte). Igal juhul, selline võrdlus võiks olla huvitav ja asjakohane (mõlemad on veel ka kanada autorid) ning mina selliseks võrdluseks võimeline pole (sest nii palju on lugeda! “Book of Witches” on pooleli; ja siis ootab uus K. J. Parker ja Travis Baldree ja kõik need poolikud triloogiad ja antoloogiad ja muidugi Malazani sari).


maa kutsub meid enesesse tagasi

ja nõndasamuti nagu maad

tema algusse tagasi kistakse

nõnda pahvas universumi

üksainus hiiglaslik hingetõmme

meid kõiki välja

seepärast hingabki universum

meid kõiki

tagasi enesesse

kui sureme

võtab maa meid jällegi

oma rüppe

muudab taimedeks naftaks ja tuuleks

klopib meid elukülluseks

(lk 57)


Seda raamatut vast väga ei soovitaks nõrganärvilistele, sest üks hull teema on siin laste ärakasutamine; seda teevad sugulased, seda teevad vanemate joomakaaslased, seda teevad õpetajad. Ja siis on joomine ja mõnuained. Fataalsed õnnetused ja enesetapud. Põhjuseks siis esmalt põlisrahvaste ja nende maade koloniseerimine ja kultuuri hävitamine, seejärel veel nende ümberasustamine.


Selle kõrval on arktiline loodusküllus, lumi, jää, lõpmata pimedus või lõpmata päev. Virmalised. Loomad, linnud, mereelukad. Kõigel on lugu, kõigel on põhjus, sina oled seos, osa süsteemist. On maa ja on erinevad ilmad. Surm on … surm on ehk midagi muud kui meie kogemuses; seda on lihtsalt niivõrd palju, et see on justkui teisenenud elava maailma üheks osaks. Nii ka selle raamatu lugu paratamatult lõpeb väga eripalgeliste … üleminekutega.


öeldakse et andesta

andesta neile kes sulle haiget tegid

öeldakse ära hoia minevikust kinni

nii teed ainult endale haiget

aga minevik sünnitas ehituskivid millest

ma panen kokku oma luud

minevik jagas kõik minu rakud

nendeks lihasteks mida ma painutan

selleks nahaks mida olen venitanud

minevik on nende hingetõmmete maja

mida ma ei andesta ega unusta

ma kaitsen ja hoian ära

panen nad neelama häbi ja kahetsema

ma andestan iseendale 

(lk 127)


Kommentaare ei ole: