Kuraditosin
lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist
vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik.
Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle
mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja
paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo
lõpus ootab.
Leida võib palju
õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud
paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd
vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui
ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest
küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva
naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks
laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et
rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua
ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis
sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena
ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike …
kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.
Sest asja võlu selles
seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas
üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer
(filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad.
Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad
seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku
peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast
välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad.
Võimidagisellist.
Tsitaate võiks südamerahus võtta
enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks
ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon
vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke
“Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks
päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad
küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii
selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid
täis maamajapidamistega).
“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar