See tekst küll ei pääsenud jutuvõistlusel esikümnesse, küll aga sai ära märgitud raamatuaasta raames ning seetõttu nüüd leidis tee paberile. Ühtaegu tekitab see ootust ja ängistust: jutt ise ei paista silma just erilisusega, ehk siis esikümme võiks olla tugevamast puust. Ängistust, et … tegu on kogumiku lühima tekstiga - ülejäänud tekstide keskmine võiks olla nii 40 lehekülge.
Aga lugu siis sellest, et esimese nooruse selja taha jätnud varas saab ootamatult hea pakkumise - ülesandeks varastada ühest tühjana seisvast mõisahäärberist raamat. Sellise töö eest pakutakse fantastilist summat, aga noh, tellija kiiks. Peale viimase mõisahärra surma ta pärijad enam seal ei ela, käiakse vaid kütmas. Nagu kohale jõudnud varas avastab, on ukselukud paras naljamäng - siit mõisast võiks veel mõndagi minema vedada.
Rõõm lihtsa töö pärast lahtub, kui ühel hetkel on kuulda peaukse kääksatust: aga see on vist kütja, sest peagi on kuulda kaminas tule praksumist, ja üht imelikku laulmist, mis kõik kestab kuidagi liiga kaua …
Et siis selline lühike kammerlik lugu, mis võiks aset leida ükskõik kus euroopalikus väärtusruumis. Vaatepunkt on tegelasest lähtuv ning ehk siis pole vaja sisekõne aegajalt markeerida jutumärkidega, kõik on nagu niigi selge - eks see on ainus asi, mis teksti puhul veidi häiris, kuid muidugi on see puhtalt isiklik maitse.
Kui ma ei eksi, siis peale esimese jutuvõistluse polegi valitud tööd nö eraldi kõvakaanelisena välja antud. Igal juhul, päris maitsekalt kujundatud Kaarnakirja sari, Fantaasia kirjastuse toodangu vast parim kujundus üldse, eks Liis Roden on siin täppi pannud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar