Briti krimi, kus peategelaseks Melissa Craigi nimeline romaanikirjanik. Sarnaselt näiteks Agatha Raisini lugudele, läheb pool auru ümbruskonnale ja inimsuhetele. Käesolevas loos on Melissa tulnud oma hea sõbranna Irisega tolle hea sõbra musjöö Bonardi koolituskeskusse (Lõuna?) Prantsusmaal. Kusjuures, vist väga põhjalikke looduse ja ümbruskonna kirjeldusi ikkagi siin polnud, aga igal juhul on tegemist mägise kandiga väiksemate külakestega (võinoh, linnakestega, sest kui on juba poekesi ja ööbimiskohti, eksole). Musjöö Bonardi koolituskeskuse juurest läheb vana rada üles mäkke, hunnitu vaatega platvormile … ja loomulikult leitakse laip. Ja siis veel üks. Ühesõnaga, selline hilisõhtune lugemine väsinud peale vms.
Melissa Craigi trumpideks näib olevat avatud meel ja tundlik suhtlemisstiil ning huvi paiga ajaloo vastu – huvitava kokkusattumusena on see nimelt Lõuna-Prantsusmaal toimuv briti krimiromaan, kus asja lahendamisega on seotud kamisaare (ja II maailmasõda) puudutav ajalootaak ning kus mõrva lahendamisega tegeleb briti krimikirjanik, kes valmistub kirjutama briti krimiromaani, mille tegevus toimub Lõuna-Prantsusmaal ning asjasse puutuvad kamisaarid…
Pool auru lähebki aga suhetele ja suhtlemisele – on kohalik külahull, kelle usalduse peategelane muidugi võita oskab ning veel mitmedki tegelased, nagu kohalik politseiuurija ning üks kohalik ajaloouurijast daam ja koolituskeskuse naistöötaja, kellega Melissa usalduslikke vestlusi peab, mis ühtlasi tingib nii temapoolse juurdluse algatamise kui ka selle eduka lahendamise. Sealjuures tegutseb ta õige pisut ka vanamoodsa asitõenditejahiga ja natuke on juttu ka alibitest, aga intuitsioon ja emotsionaalne plaan ning huvi mineviku ning erinevate inimeste vastu on muidugi vaieldamatult need omadused, mida Melissa läbi esile tõstetakse.
Kõrvalliinina käivad mõningased romantilised probleemid ja püüdlused; lisaks sõbrannasuhetedraamat. Õhus on ka kunst, sest sõbranna Iris on kunstnik ja muuhulgas käiakse mingeid maale vaatamas ja arvustamas. Kuskilt käis läbi ka omapärane tolerantsustunnistus stiilis, et „geid on väga sõbralikud inimesed, mul on mitu gei-sõpra vms“. Ja eks see kohalik külahull Ferdinand oli ka muidugi omamoodi „õilis metslane“, kellest päris sotti ei saanudki, et kui ta ajuti nii segi oli, kuidas ta siis ikkagi nii hästi funktsioneerida sai, et majapidamisalaseid vaidlusi pidada ja poes käia ja külalistega bussi juhtida ja … Aga ega ma muidugi ei tea ka, mul pole mitut sellist sõpra, ja eks see mingi Lõuna-Prantsusmaa mägipiirkond nagunii selline poolmetsik paik on…
(Ahjaa, need kamisaarid on seal paikkonnas tähenduses protestandid, kes seisid vastu katoliiklastele või midagi taolist. Ja teise maailmasõja ajal peitis kohalik kogukond, toetudes kamisaarliku sissitegevuse traditsioonile, gestaapo eest põgenikke, mis muuhulgas tõi kaasa ka reetmisi ja ülekuulamisi ja hukkamisi ja muud taolist, mis võiks ka olevikku ja põlvkondade taha pikka vimma edasi kanda.)
Fernand oli täiesti silmist kadunud ja Melissa jaoks avanenud teine võimalus pageda, kuid ometi järgnes ta kõhklemata mehele. Ta oli kindel, et Fernand ei plaani kurja, ning ta hirm hakkas taanduma, selle asemel tõstsid pead elevus ja ootusärevus. Teda juhatati paika, millest olid kuulnud paljud inimesed, kuid näha olid seda saanud vaid üksikud tagaaetavad hingelised.
Ta jõudis kohta, kus Fernand oli silmist kadunud, ja ukerdas ümber rahnu. Otse ta ees oli kitsas, napilt meetrilaiune karniis. Temast vasakul oli kaljuserv, mille all polnud võimalik püsti seista. Paremal ootas kukkumine tühjusesse.
„Ärge vaadake alla. Tulge minu juurde!“
Hirmust peaaegu tardunud Melissa pööras suurte raskustega pilgu kaljuservalt kõrvale. Fernand kükitas kaljuseinas olevas lõhes, naisest pisut kõrgemal ja vähem kui kolme meetri kaugusel. Kogu Melissa keha vappus, kuid tema poole sirutuva pruuni käsivarre nägemine ja mehe hääle enesekindel kõla andsid talle julgust. Ta hakkas kaljuseina vastu liibudes tasapisi mehe poole nihkuma, ise palvetades, et pinnas ta jalge all vastu peaks. (lk 85)
