04 detsember, 2012

Kristjan Sander – Õhtu rannal (2012)

Autor väljendub üsna vanainimeselikult, klassikaliselt; selles mõttes natuke ootamatu, et tegemist siiski üsna noore inimesega – natuke rohkem põlemist ja eksperimenteerimist, vähem lihvimist ja kliinilisust! Aga kes teab. Tegemist siis üksinduse ja hirmu proosaga, ilus ilutus ja loogiline hallus, inimene ei ole sotsiaalne loom (küll aga tekib küsimus inimese ja keskkonna vastastikustest mõjudest) ja tähtis on silmale märkamatu. Vahel lähevad tekstides õilmitsevad kirjeldused nii lopsakalt monotoonseks, et loodav kujutluspilt hajub silme eest (nt “Loodimine”), aga eks ole probleem pigem endas, alati ei jaksa seisundiproosat kogeda ja mõtted kuskil hajali. Kogumiku tugevamad lood vast “Kolmevalitsus” (päris tore psühhopatoloogiline segadus isiksuste lõhenemise teemal) ja “Punksi metamorfoos” (huvitavalt arenev vaade ühe psaiko maailma), seejärel “Loodimine” (väheke tuleb pinnale lovecraftilike ürgolendite õudust) ja “Galahar”, mulle võõramaks jäävad “Linn” ja “Rulett”. Naistegelastele siin tekstides erilist kohta pole, on teised sellised vahendid, heal juhul peategelasi inspireerivad.

Nojah, tegemist ehk ilukirjandusega, mis ühendab ulmet psühholoogilise realismiga, mis tõmbab veidruste otsingut ehk maha ning pakub rahulikumas voolusängis lugemiselamust.

“Siin ta nüüd on, see inimkonna suurim arenguhüpe pärast neoliitilist revolutsiooni. Isiksuse lõhestumine, mis oli seni olnud haruldane haigus, oli kontrolli alla saadud ja üldiseks hüveks pööratud. Igasse kehasse majutati kolm isiksust ning igaüks neist pandi neljaks tunniks tööle ning sai kolm ja pool tundi vaba aega. Vanavanemad olid nimelt märganud, et inimressursi jõudlus kahanes pärast nelja esimest töötundi märkimisväärselt. Igal kaasisiksusel olid oma töö, maitse, huvid ja kodanikuõigused. Ainult poliitikud, keda nad valisid, ja mõned väljavalitud suurvaimud elasid 12- või 24-tunnistest tsüklites. Ja need, kelle kaasisiksused olid kõrgeimat karistusmäära rakendades elimineeritud.” (“Kolmevalitsus”, lk 12-13)

“Selles pimeduses vilksatasid mustade pärlite sarnased tilgad, laiali hajudes oma ajastutepikkusele teele läbi ilmaruumi. Miljardite aastate pärast pidid need jõudma uute maailmadeni ning langema vasttekkinud ürgookeanidesse, vajuma süvikute kaugeimate soppideni ja imbuma põhjakivimeisse, otsides endile pelgupaika maakoore kõige salajasematest kihtidest. Maa pinnal tekib anaeroobne elu, õitseb ja areneb üle kahe miljardi aasta ja hukkub iseenda toodetud hapnikust mürgitatuna; uued eluvormid teevad eelmiste jäänustest toitudes läbi arengu ainuraksetest kuni selgroogsete loomadeni, mandrid formeeruvad, kärisevad lõhki, liituvad maavärinate mürinal ja tulemägede pursete saatel – aga kõige kaugemates sügavikes kasvatab miski end osakehaaval ja ootab...” (“Loodimine”, lk 125)

Kommentaare ei ole: