14 jaanuar, 2013

Ülle Lätte – Puskarimees (Täheaeg 11/2012)

See lugu on kahjuks nõrgavõitu, ja puänt langeb täiesti ära või õigemini tekitab pettumust. Et siis – ühes külalähedases metsas avastatakse korraga omapärane mees, kes ajab avalikult (kõrvalisel lagendikul) puskarit, ning heasoovijaile annab seda niisama, koju kaasagi. Aga need, kes on halva käitumisega, saavad puskarimaitselist vedelikku, mis hiljem muutub millekski ebameeldivaks. Jne. Küla meessugu on rõõmust hullumas, saab tasuta end täis juua. Ühel külamehel on noor naine, kellega mees hakkas kokku elama kui see mõni aeg tagasi salapäraselt ta majja ilmus. Juhtub see, et puskarimees ja noor naine kohtuvad – mees väidab naist tundvat, aga naine ei tea seda mitte. Igal juhul, nad seksivad ja naine hakkab puskarimeest (kes siis päevade kaupa metsalagendikul muudkui puskarit keedab) alatasa külastama, käib marjul või öösel läheb ulmadesse. Naise pooliku riistvaraga teinepool justkui aimab naise sarvetegemist, aga samas hea meel, et saab tasuta juua ja naisel kah rohkem raha tekkinud. Nojah, ega siis asi nii jää ja lõpuks selgub saladus, kes see veider puskariajaja tegelikult on ja mis sidemed tal täpsemalt selle maakohaga on. Ja see on kuidagi ootamatult lihtne lahendus. Muidugi, peale nii briljantset esmatutvust on enam kui raske millegi samaväärsega kohe jätkata. Ajaga tuleb atra seada.

Kommentaare ei ole: