Lugu ise on mõnes mõttes klassikaline horror/b-movie stuff: tänapäeva Salemis hakkavad juhtuma jubedad asjad, mis on põhjustatud needusest. Sadu aastaid tagasi tabasid kohalikud nõiakütid Saatanat kummardavate naise coveni, kes kõik kinni nabiti, kohutavalt piinati ja siis jubedal kombel hukati. Coveni juht Morgan paneb naerdes nõiaküttidele peale needuse, läbi mille astub Saatana järeltulija kunagi siia maailma. Saatana maaletoojaks saab olema nõiaküti tulevane kauge lapselapselapselaps. Hüppame tänapäeva, kus toibuv sõltlane ja raadiodiskorina töötav Heidi hakkab läbi elama õudusunenägusid. Lugejale on selge, et needus hakkab üle võtma ja aeglaselt imetakse neiu ja ta lähedased saatanlikku koshmaari.
Need nõiad pole siin äpud wiccad või teatraalsed esinejad, vaid oma ihu ja hinge Saatanale kinkinud elukad. Nad paluvad, et Saatan tooks maa peale Põrgu, mõnitavad piinlevat Jeesust ja trambivad ja kusevad Piiblile. Need pole vaid sümboolsed teod: Saatan astub leekidest nende keskele ja juba esimestes peatükkides kisub monstrum vastsündinud imikul nah maha ja lööb vastu maad pooleks - samal ajal naeravad ja huilgavad ümberringi alasti ekstaasis nõiad. Sedalaadi võikaid stseene leidub küllaga.
Ometigi pole tegu "House Of A 1000 Corpses" laadse veresauna ja piinapornoga. Film ise on unenäoline ja küllaltki verevaene. Raamat põhineb algsel skriptil, mis erineb filmist vägagi. Raamat on sünge, halva unenäo taoline labürint. Peategelane on kui messias ellu jäänud nõiakultusele ning mida aeg edasi, seda enam hakkavad teda painama deemonid ja muud peletised. Kõik on allamäge, mitte korrakski pole raamatus tunnet et headus valitseb või et lõpuks pääsetakse helikopteriga pahade saarelt, kui baas samal ajal selja taga plahvatab. Selles raamatus võidutseb Saatan, inimeste kehasid rüvetatakse ja Jumala Lambukese veres tantsitakse.
Üks häiriv asi oli fakt, et peategelane on liiga loll. No ta on justkui needuse mõju all, või ei jaga matsu, aga ta kogeb pidevalt jubedaid ja ilmselgelt persses asju. Ainus, mis ta mõtleb on a la "is this a dream?" või "what the fuck was that? Probably nothing." Osaliselt on raamat meeldiv klishee, meenutades vanu õudukaid. Aga see ongi Zombie kaubamärk, teha austusavaldusi vanakooli õudukatele. Film paljudele ei meeldinud, oodati ikka rohkem verd ja vägivalda. Tegelikkuses meenutas film "Suspiriat", mitte tüüpilist USA splätterit. Raamatut oli öösel päris õõvastav lugeda, see kurjus ja jubedus lekkis päris unenägudesse. Creepy fucking shit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar