Linda Nagata – The Way Home (Operation Arcana, 2015)

Kui seni tundus Nagata olevat üsna rahulike tekstide autor, siis see lugu on mölinavaba ja puhas action algusest otsani.

Juhtub siis selline uskumatu asi, et kuskil palaval maal missioonil olev ameerika sõjaväerühm satub peale välilaagri raketitabamusega lähedalt tunnistamist... teise dimensiooni (välibaas asus kahtlasel mäel, mis peale raketitabamust läks puhta puruks). Seal on vaid punane kõrb, pole päikest ega tuult, kuid valitseb neljakümnekraadine kuumus ja seal tegutsevad... deemonid, ligi kahe ja poole meetri kõrgused ilged elajad, kes vuhisevad liivatormina kohale – pealegi relvastatult, nagu selgub peale nende lõplikku kehastumist. Tekib küsimus, et kas see koht ongi põrgu?

Jama värk, mille puhul vaid üks hea asi – kui neid ründav deemon tapetakse, siis avaneb nö värav vist tagasi meie dimensiooni (aga see pole kindel). Ja seda väravat saab kasutada vaid üks inimene. Probleem aga selles, et deemonid õpivad ja täiustuvad – kui algul on nad relvastatud koletisliku mõõgaga, siis nüüd on ilmunud nende kätte automaatrelvad, millest õpivad siis inimesi laskma. Ja tapmine ise on natuke kahe otsaga asi – surra võb ka sõbraliku tule läbi.

“Whitebird knew – they all knew – that the longer any of them stayed in that place, the more likely they were to die there. The demons might kill them or, worse, the demons might stop trying to kill them. If the demons didn't come hunting them, if there were no demons to kill, there would be no passage back, and whoever was left behind would die of thirst.” (lk 292)

Nagu öeldud, puhas action oma kangelaste ja antikangelastega (ja nendeks pole ainult deemonid – keegi ei taha jääda sellesse maailma elava või surnuna maha – kui selgub, et on veel üks võimalus sealt pääsemiseks). Priima adrenaliinilugu, hullumeelne kuum dimensioon ja tempo tempo tempo (ehk ka mingi arvutimängulik loogika? Autor nii ei arva).