Kaugtuleviku lugu, mis lõppeb õige
segaselt. Ajastu on selline, et inimestest on alles vaid naised: või
noh, kas tegu on üldse inimestega... selles mõttes, et tehnoloogia
on olnud niivõrd, uh, ulmelise arenguga.
Igal juhul, loo peategelane on Bess.
Bess on orb, kes on üles kasvanud Sõdalaste Kiriku hoole all; ja
mitte viksiks nunnaks, vaid ta on treenitud sõdalaseks, kelle
ülesandeks on koletute koletiste ja teiste dimensioonide õudustega
võidelda. Ainult et... Bess on nüüd oma kolmandal iseseisval
missioonil ja ta ei saa senini aru, mis ja kes need kardetud
koletised on. Miks ta teeb pigem... nö prügitöid, nii on ta
pidanud tapma väeti ja põdura elaja (kuna kohalikud ei tahtnud ise
halastussurma teha) või siis olema hirmutavaks ihukaitsjaks. Ja
nüüd, oma kolmandal missioonil, peab ta hävitama midagi... aga
mida, pole ta veel selgust saanud.
Bess viibib üksi metsikus looduses ja
teeb oma sõdalaseharjutusi, kui korraga avastab, et keegi jälgib
teda. Jälgijaks osutub... inimlaadne olevus, võiks öelda, et
nunnu, aga ikkagi kahtlane, nagu Bess on oma õppe tõttu veendunud.
Siiski ta ei tapa seda olevust – kes nimetab end Elliks – ei sel
ega järgmisel päeval. Neist saavad justkui sõbrad, ning Elli viib
Bessi oma elukohta, milleks osutub paik nimega Surnute Saar. Siit
hakkab hargnema lahti saladus nii Bessi kui Elli päritolust...
Lugu on omal moel tore kuni selle
puändini, mis läheb õige puändikiskumiseks; et oleks ikka eriline
ja kummastav lugu jne. Muidu on aga huvitav lugeda, kuidas Bessi
minapilt avardub, kuidas ta hakkab aduma, et see Sõdalaste Kirik
polegi nii püha asutus... või et millest on ta ilma kuna ta
sellises kohas kasvatati. Ent siis tuleb suur finaal, mille peale
peaks ah ja oh ütlema, ikkagi nii kõrgelennuline tragöödia jne.
“But she now explained how the origins of her church could be traced back to the time of the first jumpships, when gateways had been discovered where all the time, space, and matter turned back in a cosmic rent. It had been a great breakthrough for womankind and every other sentient species, but it had also brought an end to the simplicity of one reality and the linear progression of time. Now, other forms of existence that had previously been thought of as nothing but useful constructs in understanding the higher dimensions of physics rubbed close against our own. The true aliens, the real horrors and monstrosities, lay not in the far-flung reaches of galaxy, but sideways. And each passage of a jumpship disturbed enough of the fabric of this reality to allow, like a breath of dark smoke from a creak beneath a door, a little more of a seepage of these other realities in. sometimes, they were comical or harmless. Often, they weren't noticeable at all. But sometimes they were the stuff of abject nightmare.” (lk 398)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar