Juha Vuorinen – Doku-mentaal (2015)

Tegemist olevat “Joomahullu päevaraamatu” viienda osaga (võiks arvata, et olen eelnevaid lugenud, aga suurt ei mäleta) ning ühtlasi võiks olla tegu selle sarja lõpuosaga – peategelane Juha Berg otsustab viimaks joomise lõpetada ning seeasemel abielluda oma laste emaga. Ja kõik head või kummalised sõbrad on mehe sellisest otsusest enam kui vaimustunud, raamatu lõpp läheb üsna hipifiilinguga armastusefestivaliks.

Aga raamatuga lõpuni jõudmine pole kuigivõrd lihtne ülesanne – nimelt puutub Juha Berg ja ta pere kokku lähedase surmaga. Ehk kui keskealise lapse vanem sureb, saab sellest lapsest paratamatult viimaks täiskasvanu – kas siis sellele reageerida enese ribadeks joomisega või... pühendumisega oma kõige kallimatele? Peale järjekordset ränka joomasööstu teeb Berg otsuse oma elus kannapöördeks.

Et siis – ühelt poolt selline tavaline Vuorineni huumorikarneval (see on omamoodi hämmastav, kuidas kõik tegelased Bergi rohkem või vähem tahtmatutele naljade peale ennastunustavalt naeru pugistama hakkavad); teiselt poolt omamoodi pisarakiskuja lugu sellet, kuidas olla lähedase inimese – Bergi ema – suremise ja sellega seonduva juures. Mida tähendab vanema lahkumine, mida see sinu elus muudab. Eks Vuorinen heidab siingi oma jämekoomikat, aga omal moel on see teema... üsna täiskasvanulikult kirjutatud. On raske ette kujutada, mis võiks kuuendas raamatus tulla, nüüd paistab küll joomahullu teema ammendatud olevat.