Raamat inimestele, keda huvitab kasside
käitumine, Balkani lähiminevik, pagulaste siseelu ja samasooliste
suhteküsimused. Seda siis läbi ühe Kosovost pärit pere loo, kes
põgenevad 1993. aastal sõjaohu eest Soome – et olukorra rahunedes
tagasi sünnimaale naasta. Ent tagasi jõuab vaid perepea.
Lugu on jutustatud läbi ema ja poja
(üks pere viiest lapsest) silmade. Ema loost saab teada, kuidas see
perekond alguse sai (tüütult pikk lugu abiellumiseni jõudmisest,
hilisemad – ja traagilisemad – sündmused on vägagi
ülevaatlikult kokku võetud), kuidas nad Soome jõudsid ja millised
kohanemisraskused ees ootasid. Kui viis last püüdsid sulanduda
kohalikku ühiskonda (niivõrd kui neid vastu võeti), siis isa kui
nö traditsiooniline albaanlasest perepea püüdis jääda vanasse
rolli, mille tulemuseks oli lõpuks õige traagiline pere lagunemine,
isegi ema (see koduteenijast põrandakalts) jätab viimaks aastate
pärast mehe maha – ja avastab, üksikuna elamine polegi nii hull
ega häbiväärne.
Poja lugu on samamoodi keeruline, kuid
natuke teises võtmes. Koos õdede ja vennaga pidi ta lapsepõlves
taluma isa, ee, traditsioonilist türanniseerimist. Pagulasetaustaga
üleskasvamine pole mingi meelakkumine (erinevaid on ikka hea
kiusata), kõigele lisaks on ta veel homoseksuaalne – kokku
moodustub üsna vigase hingeeluga noormees, kes püüab oma
lapsepõlvetraumadest kuidagi... jagu saada. Võita hirmusid, leida
oma koht ühiskonnas, leida oma identiteet.
Raamat pole just realistlikus
hala-laadis kirjutatud ja jutustajaid ei saa vist täielikult
usaldada (no minu jaoks jäi parajalt segaseks poja ja isa suhe ning
mis draama mis etapis õieti juhtus). Jutustajad ühelt poolt
püüdlevad nö kõrgustesse, samas lasevad end jalge alla tallata.
Eriti poja puhul tekib küsimus, et kui palju on mõjutanud ta
vaimset tervist lapsepõlvetraumad, kas ja kuivõrd normaalne ta
tavamõistes on. Seda võiks pidada autoripoolseks kurikavalaks
lõksuks – sisserännanu, homoseksuaal ja hingeliselt tasakaalust
väljas. Iga ksenofoobi lemmikpeksukott.
Balkani olukorrast saab siin küllaltki
poeetilise ülevaate ning üheksakümnendate erinevatest
konfliktidest libisetakse üpris kiirelt üle – kuigi sünnimaa
saatuse selgusetus haamerdab kõigi tegelaste kuklas. Romaan ei anna
tegelastele õiget happy endi, lugejal püsib teatud häiritus läbi
terve raamatu. Aga eks see võikski olla hea kirjanduse üheks
tunnuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar