Mati Roasto - Toiduohutuse riskid putukate kasutamisel toidu ja söödana (Terve loom ja tervislik toit, 2017)

Putukaid peab hakkama söömiseks kasutama, sest looduse kiusamise lõpetamiseks tuleb lehmade heitgaaside masstootmine kinni keerata. No eks tuleb sellevõrra edasi mõelda, kuidas putukatest saaks valmistada piimalaadset želeed või muud sellist - puristidel on muidu keeruline kohvi juua või leida võimalust juustu näksimiseks. Niisiis, putukafarmid tulevad, et jääda.

Kui nüüd Roasto abil lähemalt vaadata, keda-mida farmides kasvatama hakata, siis teaduskirjanduses on pakutud järgmisi rammusaid elajaid, kellest nii mõndagi on võimalik leida eesti kodudest või lähiümbrusest:

harilik toakärbes (Musca domestica), ogakärblane (Hermetia illucens), harilik jahumardikas (Tenebrio molitor), süsiklane (Zophobas atratus; Alphitobus diaperinus), vahaleedik (Galleria mellonella), leediklane (Achroia grisella), siidiliblikas (Bombyx mori), toakilk (Acheta domesticus), kilklane (Gryllodes sigillatus), rändtirts (Locusta migratoria), kõrbetirts (Schistocerca americana) (lk 69).

Tuleviku uued veised ja põrsad peavad ühtlasi olema koheldud nii, et nad tunneksid end väärikalt, nende toodang oleks mahe:

“Lisaks, peavad selgroogsete loomade tervise ja heaolu nõuded rakenduma ka putukatele. Vastavalt määrusele (EÜ) nr 1069/2009 arvestatakse putukaid kui põllumajandusloomi ning sellest tuleneb ka nõue, et nende söödaks ei tohi EL-is kasutada sõnnikut, toitlustusest tulenevaid toidujäätmeid ning säilimisaja ületanud toite, mis sisaldavad liha ja kala.” (lk 68)

Roasto artikli põhiidee on küll selles, et kõiksugu ohud kaasnevad niiehknaa - küll võib sööt olla vale, või siis söödana kasutamine segane, küll võib putukate töötlemine sisaldada riske. Noh, nagu ikka, ei mingeid üllatusi siin.