Igati optimistlikud ja
krutskilikud luuletised, vahel tõesti polegi vaja kogu oma hingevalu ja
maailmaängi poeesiaks tampida. Saab vajalikust rääkida … keeruga. (Oeh, see eesti protoulme.)
Lihtsus
Mis oli enne, kas keel või
keelepaelad?
Hambad arenevad kõige hiljem
ja lagunevad imeruttu.
(lk 19)
Keskhommikul kord uhkes õhulossis
üks Tuhkatriinu ärkas, nägu
mossis.
Mis mõnu oli öisest imeballist?
Kuldkingi pole. Ilmsi on
kalossid.
(lk 31)
Karikakrad kas
üksmeelselt ütlevad ei,
kui seda nõuad?
(lk 40)
Minu naljakalt nukra armastuse
laul
Ma ei karju,
ma ei harju,
ma ei erutu,
ma ei peruta,
ma ei tingi,
endalegi ei kingi,
ei palu armu,
ega talu armu,
eks katsu arvata,
mis ma teen
sinu ja endaga!
Võtan oma südame,
inimlikult ujeda,
masinlikult tuksuva,
peidan ta põllule
suure kivi alla.
Istun ise kivile,
haaran turjale
kaks tonni südamevalu
(olen rohkemgi talunud,
ent sellest piisab).
Taevas kiiskab.
Kaen pilve ja päikest.
Ja kui kostakski äikest -
ega mina värise,
mu tunded ei kärise,
seal ma asjatult aega ei veeda …
Ära sinagi reeda
salavalu
suure kivi all.
(lk 47-48)
3 kommentaari:
Viimane luuletus on väga hea, pähe õppimist väärt :)
Selline Tammsaare vaimus, vä?
Postita kommentaar