Ajas rändamine pole mulle kunagi
ulmes just lemmikteemaks olnud (nonoh, „Anubise väravad“ oli samas võrratu
kogemus), aga see armastuslugu on küll igati mõrkjalt ilus. 
Üheksa-aastased poiss ja tüdruk
kohtuvad ning poiss teatab, et nad abielluvad täiskasvanutena. Järgnevatel
aastatel selgub (nad käivad ühes koolis), et poisil olevat tulevikku kogemise
võime – ainult et ta ei tohi mitte kuidagi tulevasi sündmusi mõjutada, sest
siis ta kaob. Muidugi see tekitab neius ebamugavust, kui peale kõiksuguseid
sündmusi peab ta vaatama noormehe vabandavat nägu: et kõik läkski nii nagu
noormees seda näinud oli. On nad siis mitu aastat lahus või otsustab ülikooli
asemel tippspordile pühenduda või siis klassikaaslane jääb nende silme all auto
alla. Kuid samas nad abielluvadki ning mingi aeg on armastus ja puha, kuid
naisel tuleb üks hetk käigupealt üks raske otsus teha. Ja edasi läheb nagu
läheb.
Kokkuvõtteks on tegu ühtviisi
ilusa ja tasasel moel psühhedeelse armastuslooga – a la John Irving, kes ei
peaks punnitama bestsellerit kirjutada. Mõjuv värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar