Mahkra jätkab Matsini moodi Kreutzwaldi,
ee, dekonstrueerimist ning lühidalt öeldes on see lugu Kreutzwald vs Cthulhu
ehk siis Kreutzwaldi uuendatud maarahva pärimuses võib leida õige kosmilisi
jälgi ja seda siis mitte Enn Kasaki või Argo Moori või Hasso Krulli ja teiste
võtmes – Lovecrafti pained teatavasti lihtsalt pilastavad inimmõistust.
Et siis Kreutzwald sõidab
Peterburi, arutamaks „Kalevipoja“ avaldamise võimalusi. Virumaal peatudes satub
ta aga ravima üht taluperemeest, ning pärimushulluna satub ta kuulma üht tuntud
lugu Rõugutajast, mis aga … paistab olevat siin hoopistükkis tõestisündinud
lugu. Kui ta hakkab teistelt kohalikelt selle kohta lisa uurima, algavad tal
öised painajad … ning Peterburist uuesti Virumaale naastes otsustab ta seda võimalikku
koledust lahendama hakata. Mis on kahtlemata õige tegu, aga toob endaga kaasa
õige mitmete jõleduste kogemise.
„See oli sama hea teooria kui iga teine. Lapseõnne andja aretab drüaade. Maarahvas, sa ei väsi mind üllatamast.“ (lk 307)
Teatavasti Mahkrat jõleduste
kirjutamine ei morjenda, nii avaneb viimaks siitki inimmõistusele vääraid või
võõraid kujutelmi – mis on samas omal moel naljakas eesti kultuuriloo pilastamine.
Ime, et siis Koidula läbi ei libise; sellest oleks kahtlemata ainest järgmise
Cthulhu ainelise loo tarbeks (no kui autor on juba varem Botticelli ja Cthulhu
seosest kirjutanud, asi siis Emajõe ööbikule teistmoodi laksutamist leida).
„See oli hirmus sõit läbi öise Virumaa. Mööda tuhisesid põllud, aasad, metsatukad ja talud. Nii hilisel tunnil ülevalolijad imestasid vist, mis saksavanker see niimoodi laternavalgel mööda nende külavaheteed kihutas. Linnutee säras taevas ja kui muidu tegi see hunnitu nähtus mulle rõõmu, siis nüüd täitis see mind rahutusega, kuna Rõugutaja oli näidanud mulle ülemisi sügavikke ja asju, mis seal ootasid. Ma loodan, et inimesed sinna kunagi ei satu.“ (lk 325)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar