Siin osas siis sissejuhatus kahe olulise tegelasega - Caul Shivers (Judin, päris lahe tõlge), kes edaspidi tilpneb rohkem või vähem igas romaanis, ning Pike, kelle karjäär jõuab õige ootamatute kõrgusteni kaheksandas romaanis. Mitte ei mäleta, kas hiljem üldse selgubki, miks Pike’i Anglandi sunnitöölaagrisse oli saadetud … ehk on sel pistmist ta … varivalitsusega? Mõlemad tegelased on siin muidugi õige “rohelised”, seda eriti Shiversi puhul, kes hilisemates romaanides tõuseb vaat et Logen Üheksasõrme vääriliseks suuruseks (seda küll vaimude maailmata).
Kuigi Bayazi retk on vaat et eepiline ning Anglandis toimuv igati verine, siis olulisemad sündmused kogunevad ümber Sand dan Glokta vaevatud kuju. Dagoska ja piiramisrõngas (eks ole, Nicomo Cosca vaimustav sissejuhatus), tagasi Aduas ja sealne võimuvõitlus (kuhu on muidugi segatud jõud, mis millegipärast tahavad võimule upitada üht värskelt laastatud näoga meest, seda siis aastakümneid kestnud skeemitamisega). Ja eks Glokta ja Ardee vaheline naljatamine kuninglike sohike asjus (lk 351) on üsna … prohvetlik.
Ning Valint ja Balk.
Eks tähelepanu tuleks pöörata Bayazi jutustustele minevikusündmustest. Ja samas paneb veidi kukalt kratsima selle maailma tektoonika: seda ongi võimalik äärest ääreni läbi käia, see on kuidagi ootamatult … kitsas.
“He half-saw, half-imagined, tiny figures rushing here or there, trying to pull the injured from the burning wreckage, trying to save what they could from their ruined dwellings, chains of ash-blackened natives grimly passing buckets from hand to hand, struggling vainly to contain the spreading inferno. Those with the least always lose the most in war. There were fires all across the Lower City now. Glowing, shimmering, flickering in the wind off the sea, reflecting orange, yellow, angry red in the black water. Even up here, the air smelled heavy, oily and choking from the smoke. Down there it must be hell itself. My congratulations once more, Superior Glokta.” (lk 262)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar