Antoloogia avalugu pole kirjanduslikult just paljutõotav. Ülerahvastatud Maa otsib meeleheitlikult planeeti, kuhu saaks suunata inimülejääki: nii ongi üks selline kolonistide laev jõudnud planeedini, mis peaks olema nö roheline planeet; Maa sarnane. Kuid … selle pinnal ootavad metsikud jäätormid.
Bangladeshlane, venelane ja ameeriklane saadetakse pinda sondeerima. Mehi ootab järgmine üllatus - neid ründavad sisalikulaadsed koletised! Kes/mis suhtlevad telepaatiliselt! Koletised röövivad bangladeshlase (talle ja teistele meestele viga tegemata) ning viivad röövitu oma juhtide juurde.
Need teatavad telepaadivad mehele, et inimesed on nendega võrreldes alam eluvorm (nad suudavad mõtteid lugeda, mistõttu on vajalik info käes ammu enne suu avamist), aga nad lubavad meestel sinna jääda, sel tingimusel, et nad ei võta ühendust maalastega (sest tegemist on tõesti rohelise planeediga). Bangladeshlane on murest murtud, aga mis tal üle jääb.
Nagu näha, võrdlemisi lapsik tekst, mis olnuks ka aastakümneid tagasi ilmnuna võrdlemisi algeline (jajah, tähtedevaheline lend jms). Aga milline melodraama ja innukus; mis noh, teeb teksti vähe armsaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar