Juhtus selline õnnetus, et enne raamatu läbilugemist jõudsin silma peale heita Sulepuru arvamusele selle teose kohta ning sealt loetuna kinnitus ajju “poisteka” silt. Ja nii ongi, see siin on ikka üsna 20. sajandi traditsioonides seikluslik ulmekirjandus ehk kuidas loodritest noormeestest saavad seiklevad mehed. Tuleb tulnukatega lahingut lüüa! Ja noh, avastada vastassoo võlud (autor jääb küll kenasti diskreetseks ning ei kirjelda musitamisele järgnevat).
Aga jah, adrenaliin on siin pidevalt põhjas ning võitlus tulnukatega muutub üha lootusetumaks: kuid esialgu üsna tühikargajatest noormehed sirguvad (läbi mitmete elustamiste) meesteks! Sümptomaatiline seegi, et vaid kambavaim on see, millele saab loota; valitsev riigikord keerab ikka jamasid kokku - isegi, kui sa sellele meeletult kasulik oled.
Romaani vast leidlikuim lisandus ongi see tulnukatelt üle võetud elustamisprotsess: üks asi on see, et ajuskaneeringuga on sind võimalik talletada, teine aga biomassi kasutamine elustatava olendi loomiseks. Ja biomassiks sobib pea kõik bioloogiline, mis omakorda viib ehk huvitavate probleemideni, juhul kui Tänav peaks seda maailma edasi kirjutama, sest noh, kui inimene koosneb nii inimeste, taimede kui ollustest (nagu see oli Kahe Margarete lõpupäevil), siis võiks lõppkokkuvõtteks sealt geneetiliselt midagi õige võõrast või väärat sellest välja kujunema hakata (samas, kui mälu ei peta, siis “Saladusliku Tsaari” maailmas oleks midagi sellist juba käsitletud?). Järje jaoks on siin ikka mitmeid lahtisi otsi, sest Pluutol juhtunu ei jõua tegelaste jaoks kuidagi laiemasse konteksti (muidugi, miks peakski, laiemast kontekstist saigi vaid aimu piraadikapteni suu läbi; tegelased olid vaid etturid).
Ühelt poolt … kuidagi vanamoeline maailm, teiselt poolt … igati seikluslik lugu. Kui võrrelda seda romaani teise hiljuti loetud YA-maigulise raamatuga, siis Tuuli Tolmovi “Põhja Nõid” on vast kaalukam ja omapärasem. Igal juhul, mainimata ei saa jätta sedagi, et Lummuri kirjastus saatis selle raamatu (jumal küll, kolm inimest on märgitud sisutoimetajaks ja ikka nii palju trükiapsakaid jäi sisse - kuskil küll autor nagu märkis, et trükikotta läks vale fail).
“Mina tulin siia ka ise, vabatahtlikuna, mõtles Paul. Kas ma kahetsen seda praegu? Ta mõtles pikalt, kuid isegi siin surnute ja haavatute kõrval ei tahtnud ta öelda “jah, kahetsen”, ei, ta ei kahetsenud midagi, see kõik meeldis talle. Ta oli tulnud, ta oli siin maa all võitnud neid värdjaid ja see oli hea tunne. Küllap ma siis kahetsen, kui laman laseripõletusest sulava nahaga ja valud on sellised, et oskan ainult surma anuda, mõtles Paul. Seni aga - ei, kindel ei, ma ei kahetse, sest lahingus - erinevalt Jennsenist - tundis Paul end hästi. Mingi hasartne külmus haaras ta mõistuse endasse ja kuigi keha võis higistada või väriseda, siis mõtted muutusid selgeks ja kiireks. See ei olnud arvutimäng, see oli midagi mängust etemat, see oli võitlus surma peale, mis pani kogu ta keha möllama ja elama. Kuni tema jäi võitjaks, tahtis ta seda teha.” (lk 156)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar