Tegevus leiab aset kuus aastat peale esimese romaani sündmusi ning seekord on peategelaseks eelmises romaanis lootusestust piiramisrõngast päästetud tütar ja tema bande (mis on nüüdseks kõige kuulsam palgasõdurite grupeering ning iga vähegi naksakam neiu püüab välja näha nagu Bloody Rose), mille tegevusi kaardistab nendega ühineda soovinud noor neiu Tam, kes leiab bande juures tööd nende tegevust talletava bardina. Bloody Rose soovib lõplikult oma isa varjust välja hüpata (sest nüüdki on ta enda kuulsust varjutamas laulud, kus ta on see tütar, keda isa iga hinna eest päästma tõttas) ning tal on salapärane leping, mille täitmine peaks talle ja ta kaaslastele justkui igavest kuulsust tõotama - ning ühtlasi jääma bande viimaseks palgatööks (sest tegelikult on Bloody Rose’l ja druiinist armastatul tütar … kes on samas vanaisa hoole all, kuna vanemad kappavad oma bandega mööda maailma ringi).
Ainult et … jälle on koletised kogunud tohutu armee, et inimkond maalt pühkida - ning esimesed lahingud on olnud inimeste kiiruga kogunenud vägedele vägagi õnnetute tagajärgedega. Ja miski või keegi äratab linnades ja külades surnuid üles, mis siis inimesi ründavad; Tam arvab, et nii sissetungijate kui surnute tegevus on omavahel seotud. Bloody Rose’l oleks siis küllaga võimalusi koletiste hordile vastu astudes kuulsust juurde võita, ja temalt oodataksegi seda (kuivõrd kõik rohkem või vähem asised palgasõdurid suunduvad hordile vastu) … aga tema juhib oma jõugu hoopis vastassuunas, oma Viimase Vägeva Koletise poole.
Kuid see VVK tapmine osutub jõhkraks lõksuks, mis annab veelgi hoogu juurde koletiste ja surnute armeele, ning selgub inimsoovastase võitlue tegelik juht ja tema ajend üldse kogu elu maa pealt pühkida. Põhjused peituvad ühtaegu druiinide ajaloos (mis inimestele on taandunud enamvähem muinasjuttudeks) kui ka kättemaksuga eelmise suure kaotuse eest (sest Bloody Rose’i isa …). Kuid koletistel endil on väga tõsine põhjus, miks inimsoole vastu hakata (ütleme nii, et lõppkokkuvõtteks nad saavad nii juhilt petta kui inimsoolt vastu pead).
Romaan leiab aset igati tuttavas maailmas, aga on üpriski teistsuguse tooniga. Nalja on palju vähem, sellevõrra on enam rõhku nö tavapärasel nüüdisaegsel fantasyl. Eelmise osa vanameestest peategelaste asemel on nüüd tegevuses nö järgmine põlvkond, kes on üles kasvanud vähe tsiviliseeritumas maailmas kui nende vanemad (kellel on omad olulised episoodilised kõrvalrollid siinseski romaanis). Ent rohkem tsiviliseeritust tähendab, et vähemorganiseeritud eluvormid (siin siis nö koletised) kaotavad oma eluruumi ning see tekitab neis loomulikult meeleheidet. Kuid siin kasutatakse nende meeleheidet aga jõu nimel, mille eesmärgiks on nii inimeste kui koletiste hävitamine.
Vahel tundub, et surnute armee ülesäratamine oleks inspiratsiooni saanud justkui “Troonide mängu” teleseriaali visuaaliast, igal juhul need erinevad koletistest ja inimestest libasurnud oma käitumisega on õige … filmilikud (kui õieti mäletan, siis esimese romaani puhul on juttu olnud selle filmimisest).
Igal juhul, vähe tõsisem meelelahutus kui esimene romaan; mitmetele olulistele tegelastele ei tasu pöialt hoida (või noh, ehk hoopis vedada kihla, kes end õieti epiloogini välja veavad), on grandioosseid kangelastegusid ning mõnedki eetilis-ökoloogilised mõttekohad. Aga ennekõike siiski meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar