Ei oska küll täpselt öelda põhjust, aga millegipärast mulle meeldib see autori loodud muinasfantaasia maailm ja loetu on kaasakiskuv. See ei ole ülemäära keerukas, see ei ole ülemäära emotsionaalne - kõik on kuidagi … meeldivalt paigas. Ajaloolist tõepära ei pea sõrmega taga ajama, sest, noh, tegu on fantaasiailmaga ja mida me õieti teame nende uskumustest, kes (nagu autor sedastab järelsõnas) nooremal pronksiajal Eestimaal ja selle naabruses elasid. Aga miks mitte siis Maaema, Metsaemand ja ka Põhja Nõid.
Seekord on siis seltskond teel põhja, läbi Soomemaa Lapi poole, et leida Põhja Nõid, kellelt võiks saada hüva nõu Maaema ärkamisele järgnenud suurushullustuse peatamiseks. Maaema jälgib nende teekonda ning selle tulemuseks on erinevad tektoonilised ja unenäolised raskused, mis seltskonda tabavad - mõni läheb kaduma (trollid!), mõni on pöördumatult loomastumas, rääkimata isiklikest vastuoludest - sest seltskonnaga on nüüd liitunud Raho õde Heljä, kes Aulembile avaldab sügavat muljet (jajah, romaani sissejuhatus on õige intrigeeriv, eksole).
Ja Põhja Nõid … temani jõudmiseks tuleb läbida kasvõi Igaviku Mets (koos Surnute Jõega!), mis eraldab Soome- ja Lapimaad. Kannatusi jagub mitmeks elueaks ning tegu on siiski triloogia teise osaga, mis ikka tähendab, et asjalood lähevad siin pigem halvemaks kui paremaks. Nii ka siin raamatus ootab mõnigi raju ebaõnnestumine ning tulevikus tuleb maksta mitmele nõiale nõu eest.
Tolmov on leidnud (vähemalt minu jaoks) mingi nipi, kuidas iseenesest YA laadis lugu (imelised pääsemised!) on tegelikult igati põnevalt kirjutatud. Tegu ei ole miski muinasfantaasia tähtteosega, mida peaks kindlasti muu maailmaga jagama, aga … see on mõnus lugemine. Kui eelmise romaani puhul sai vähe virisetud sõnakasutuse asjus, siis seekord pani veidi kulme kergitama sügisene Soomemaa loodus, kus retkelised ootasid ritsikasirinat ja linnulaulu, aga eks juhtub.
Lõpus on kerge (õigemini küll igati dramaatiline) viide, millega kolmandas osas õieti kokku puututakse, näis, kuidas autor selle välja veab (no ei saa viidata, millega tegu). Igal juhul, väga mõnus eskapism .
““Lootus on üks maailma edasiviivamaid jõudusid,” vaidles Heljä leebelt vastu. “Lootus, et ükskord läheb elu paremaks. Talumehe lootus, et kogu see raske töö ja vaev tasub end ära. Vanemate lootus, et nende lastel on parem elu kui neil. Üksiku hinge lootus, et kuskil on ka tema jaoks keegi. Lootus paremasse tulevikku paneb inimesed tegutsema. Kas meiegi ei lähe Põhja Nõia juurde lootuses, et tema oskab aidata?” (lk 39)
“Kolzak kehitas õlgu: “Hirm ei lase meil täiel rinnal elada. Nii, võib-olla Raho oleks mulle peksa andnud. Ja siis? Aga mina oleks saanud oma suu puhtaks öelda ja rahul olla. Vähemalt ta teab, mida ma asjast arvan. Sinikad paranevad, aga väljaütlemata sõnad ja tegemata teod jäävad sisse mädanema.”” (lk 174)
“Säde mõistis nüüd. Kui keegi oleks ta käest küsinud tema hirmu kohta, oleks ta ilmselt öelnud konnad. Ta vihkas neid limaseid elukaid kogu südamest. Aga sügaval südames olevad hirmud, need hirmud, mida teistele ei jagata, need hirmud, mis ei lase öösiti uinuda, need on kõige kange kangemad. Hirm, et sa ei ole piisavalt hea. Hirm, et sind ei armastata. Hirm, et sa ei suuda oma armastatuid aidata. Hirm, et sul on midagi viga, et teised ei taha sinuga tegemist teha.” (lk 233)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar