25 mai, 2021

Angélica Gorodischer - The González Family's Fight for a Better World (Trafalgar, 2020)

 

Omamoodi liigutav lugu Trafalgar Medrano sattumisest planeedile Gonzwaledworkamenjkaleidos, kus surnud on vägagi aktiivsed (mitte zombi või vaimu vms mõttes) ning oma sekkumistega igapäevaellu ei lase sealsel ühiskonnal muutuda teistsuguseks kui nende eluajal - ehk siis kohalik eluolu on enamvähem 19. sajandi tasemel ning tänu rohketele surnutele puudub elavates enamvähem igasugune elurõõm (no siiski nad mingil määral paljunevad). Surnute elusus on kuidagi seotud planeedist mööduva taevakehaga (sama probleemi on näiteks naaberplaneet edukalt lahendanud).


Trafalgar satub sellele planeedile lootuses medikamente maha müüa - naaberplaneedi Edessbuss igavesti lõbusad kodanikud otsustasid talle vimka teha ning kohale jõudes ja sealset elukorraldust kogedes tabab teda omamoodi külm dušš. Lõplik “pauk” tuleb peale kuuma ööd lesega (kes talle majutust pakub), kui hommikul saabub selle surnud mees naist siunama ning tekkinud kähmluse käigus Trafalgar justkui surmaks selle abielumehe … aga jah, nagu ta teada saab, on tegu surnud abikaasaga, kes senini lese ellu sekkub. Siiski, planeedil (mille elanikke nimetab Trafalgar lühidalt siis Gonzalez’teks) on ka nö vastupanuliikumine, mille liikmed unistavad nö normaalsemast elust (oleks kasvõi elektrit, nagu teistel planeetidel kasutatakse) ning lesk viib Trafalgari nendega kokku. Ning mehel tekib plaan, milleks omakorda tuleb kasutada Edessbussi ressursse.


Erinevalt eelmistest jutustustest on see jutustatud Trafalgari enda vaatepunktist (kes on kellelgi külas või kohvikus, kuna aegajalt on jutuvoos repliike kohvijoomisest), mistõttu pole siin tavapäraseid märkeid Rosario ühiskondlikust elust või Trafalgari staatusest temaga seotud seltskonnas. Surnute austamise teema läheb õige ekstreemseks ja selles on ehk miski kriitika katoliikliku maailma asjus, mis kasvõi Ladina-Ameerika puhul võib vahel võtta meile harjumatu kombestiku vormi (natuke käsitleb seda Bradbury hiljuti eestindatud  “Halloweenipuu”). Aga eks ultrakonservatiivsus on esindatud muudeski kultuurides ning keeruline oleks rääkida selle viljastavast mõjust.



Kommentaare ei ole: