Rich Larson - Tripping Through Time (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Koroonaajastule omaselt üks järjekordne lugu tulevikust, mil kõiksugu uusi haiguseid (või modifikatsioone) tekib üha juurde. Ja sellega harjub, et iga hetk võid sina või keegi lähedastest haigestuda ja selle kätte surra. Harjumine ei tähenda muidugi, et tuimalt aktsepteerid.

Loo peategelane on neiu, kes sai tööd ettekandjana rikkurite ajarändudel minevikku: käiakse vaatamas kuulsaid lahinguid või vulkaanipurskeid vms. Sööd ja jood head-paremat erilise kaitsekilbi (“chronofield”) ja vaatad, kuidas minevikus kannatati. Tõeline elamus.

Samal ajal on peategelasel kodus ema, kes on tervisliku seisundi pärast riskigrupis. Eks selline tütre ringikäimine on omamoodi ohtlik, hoolimata sellest, et ta end igakord põhjalikult desinfitseerib. Ühel hetkel ongi ema haigestunud millessegi uude ja tütar leiab tööreisilt naastes ta isoleerituna nende kodus. Teda ei õnnestu ravile saata: see on kallis ja pealegi on tervisehoiusüsteem nende puhangute tõttu täiesti ülekoormatud jne. Tütar on meeleheitel …

Tekst on kirjutatud selle esimese totaalse koroonakriisi ajal, niiet nii mõndagi tollasest meeleolust on üpris selgelt loost tajutav. Larson on nii produktiivne autor, et võiks vast lõputult treida ikka midagi emotsionaalset ja moraalsete dilemmadega. Ses suhtes … nagu ei oska ta loomesse kuidagi innustunult suhtuda.