Jätkub seiklus jumalatega, seekord on peategelaseks noor naine, kes põgeneb teda armukeseks sooviva mehe eest. Nii satub ta otsima laeva, mis viiks teda mööda Nalendari jõge põhjapoole, et naine saaks oma eluga uuesti alustada. Kuid enne laeva leidmist puutub ta kokku ühe sisalikuga. Kes räägib, sest ta on üks väike jumal. Jumaluke pakub tehingut: kui naine ta laevale kaasa võtab, leiavad nad kiiresti sõiduvahendi. Jumalatega asjaajamine on teadagi … petlik. Nad jõuavad kokkuleppeni, et nad ei tee lepingut, vaid ainult selle küsimusega on nad koos. Tulebki sobiv laev (vastavalt sõiduplaanile).
Reis venib ning selle jooksul kuuleb naine üht lugu vanast kuningasoost, kes tegi jumalaga lepingu, aga mõtles siis võimupiir veelgi enam laiendada kui lepingu raames lubatud. Tulemuseks see, et kuningate varandus olevat uppunud Nalendari jõkke … ja vaid kuningasoo esindaja selle täielikult kätte (sest lisaks varandusele on seal …).
Nagu selgub, on jumaluke vägagi huvitatud varanduseni jõudmisest, sest seal on midagi temale kuuluvat. Ta veenab naist, et see aitaks teda (naine on pärit mere äärest ja hea sukelduja) ning peale varanduse leidmist saaks naine loomulikult ilmatuma rikkaks. Laeva kapteni imestuseks naine soovibki keset pärapõrgut laevalt maale minna; laeva tagasiteel korjataks teda üles. Laev lahkub. Naine ja jumaluke kuulevad korraga seal pärapõrgus hobuste hääli …
Eks see jumalate teema meenutab pisut Hannah Kaneri maailma, või noh, kas Kanerit on kuidagi inspireerinud Leckie proosa, ei oska küll öelda. Igal juhul, jälle üks hea fantaasialugu, vähe lihtsamas mõõtkavas kui avalugu. Jumalatega lepinguid sõlmida ei tasu – nende sajandite ja aastatuhandete kogemused lihtsalt tõmbavad sul naha üle kõrvade. Kui sa just ise pole …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar