22 juuli, 2024

Maria Galina: Hüvasti, mu ingel

 

Kui inimestega koos elaks maal veel üks intelligente rass, tiibadega nagu inglid, tehnoloogias tugevad, kunstis nõrgad, kahesoolised ning meist tugevamad, mismoodi see oleks?

Või kas nad on tugevamad?
Või kas nad on hirmsamad?
Kas nad on ... kas inimesed on tegelikult hirmsamad?
Kes pigistab keda kõvemini? Aga kas õnnestub? 

Põhimõtteliselt on see lugu ka sellest, kuidas rass (liik) ei määra midagi, oluline on indiviid. 
Vist.
Ja sellest, mis on saatus ja mis on üksikisik.

Lugu on põnev, nii Venemaa kui Nõukogude Liidu ajalooga mängiv ning laia haardega. Naisi on tegevuses pigem vähe, aga natuke on- (Ma viimasel ajal loen kõike selle pilguga, et kas naistel üldse on kirjaniku maailmas mingi muu roll kui sünnitaja ja söögitegija oma). Kõigil neil vene perekonnanimega meestel on veidi keerukas vahet teha. Ametite ja konteksti järgi tegin. Väga ei seganud, sest lugu haaras kaasa ja peamiste tegelaste nimed olid meeldejäävad ja selged.

Loos on esinatud isegi mingid pahad ja mingid head, ent kuna sündmustik teeb sõlmi ning pole üldse sirgjooneline, pole üldse kerge aru saada, kes on kes. 

Lõpplahendus on inimlik. Igas mõttes.

Kommentaare ei ole: