Tuleb tunnistada, et Weinberg pole selline autor, kelle tekste igal juhul jälgin; ta eelmine jutukogu on senini alustamata - noh, nagu nüüd veenduda võisin, siis ka ligi sajaleheküljelised tekstid on igati loetavad (ei julge pead anda, et ka kõik tema romaanid olen läbi lugenud). Kui selle jutukogu tekstide hindeid vaadata, siis on see üsna monotoonne (ja seda kuuepunktilist teksti lugesin ligi 4 aastat tagasi, ehk nüüd oleks lahjem hinne?), ja pole siin suuremat kirkust ega altminekuid; sellist antoloogiat või jutukogu polegi nagu siin blogis hinnanud.
Kui muidu öeldakse, et jutukogusid ei saa ühe ropsuga läbi lugeda, siis tervelt kuus teksti üheksast moodustavad siin kokku kaks maailma, see vaid kogumiku nö tulnukateemalised tekstid raamatu keskel kisuvad tähelepanu eri suundadesse. Ja eks nagu autor kuskil raamatus sedastas, talle meeldib lobiseda, nii ka ükski tekst pole tuim sisekaemus või vaevaline maailmaehitamine (erandiks ehk lõpulugu “Ikka ja alati”, mis tundub minu jaoks lati alt läbi jooksmisena).
Enda mõnusaim kogemus oli ehk see võrdlemisi kergemeelne fantaasia-Tallinn oma igasuguste päkapike ja haldjate jms - tegu ongi eelkõige meelelahutusega, kus peaaegu on unustatud teadusfantastiline lähenemine. Iseasi muidugi, kuidas teistele lugejatele võiks mõjuda niisugune selgem meelelahutus.
Raamat saadud kirjastuselt Lummur.
Karma võlg 5/10
Lahke mehe tasu 5/10
Helisev muusika 5/10
Vaikust ja rahu 5/10
Ringkaitse 5/10
Kõik üheskoos eraldi 6/10
Kes varju püüab 5/10
Mitmekihilisem 5/10
Ikka ja alati 4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar