Nagu järelsõnas lubatakse, on seda teksti tõepoolest mõneti keeruline määratleda - kirjutatud küll doktoritööna, aga pigem võitlev essee inimliku lolluse ja väikluse asjus. Ehk siis ungari arsti Semmelweisi elulugu - kes avastab sünnitushaiglas töötades, et käte pesemine päästab elusid. Kui üliõpilased on samal või eelmisel päeval laipa lõikunud ning seejärel sünnitushaiglas sünnitajaid uurinud, on tulemuseks tihti “lapsevoodi palavik” oma fataalse lõpuga. Aga kui enne sünnitajate juurde minekut käsi kloorlubja lahusega puhastada, oli tollastel sünnitajatel mõningane võimalus seda haigust vältida ning sellega oma ellujäämisvõimalusi suurendada.
Aga Semmelweis … tema pole mingi suhtleja või enesemüüja, tema ei hoia mokka maas, mis viis paratamatult konfliktidele ning tema soovitusi ei usutud. Ei Austrias, ei Ungaris ega mujal Euroopas. Tulemuseks on üks piinatud geeniuse lugu oma traagilise lõpuga.
Tulemuseks on ka üks prantslaslik tekst, kus teksti ilu ja mõtete poosi esitamisega ilmtingimata ajaloolist tõde ei taotleta; küll aga saab kogeda autorile sobivat emotsionaalset maastikku ja tema uskumuste stiilset väljendust. See essee on tõepoolest ühtmoodi Semmelweisist kui Celine’i võimalikest tõekspidamistest; eks see tuletab meelde, miks viimastel aastakümnetel ei leia kuidagi kontakti prantsuse ilukirjandusega, mis tundub kuidagi ülimalt epateeriv ja enesearmastajalik. Ühelt poolt on huvitav jälgida Celine’i kõrgelennulist arutelu ungarlase kaasajast (no võrreldes kasvõi Pirogovi mälestustega, mis on Semmelweisi omadest paar aastakümmet varasemad), teiselt poolt … see teenib Celine’i loomisrõõmu - millele vastukaaluks on raamatu lõpus loetav ungari meditsiiniloolase mõningad parandused prantslase liialt lennuka fantaasialennu asjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar