Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.
Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.
Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.
Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.
Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).
Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …
Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …
“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar