Tombergi seni teadnud huvitava filmikriitikuna, nüüd hoopiski ilukirjandusega tegemist, ega siis saa näppe eemal hoida.Raamat igati helgetest meeleoludest, ikka armumised ja melanhoolsused ja unistamised, pürgimused helgema elu poole, igati vastand Pärnitsaga ja seetõttu paralleelne (meelevaldne valik muidugi, aga eks sama kirjastus on kaks sellist autorit lähestikku välja andnud; ka raamatu kaanepildikujundus jätkab Pärnitsa hallust, aga sutt paremini teostatud (millegipärast ei saa siingi teada, kes kaane taga)). Selline boheemlaste või intellektuaalide proosa ehk, mõneti maagiline maailm ja selle toimimine ja autor mängitab teksti ja muudkui kinnitab, et kes teab kuhu jutt edasi jookseb ja kas üldse peakski edasi lugema jne – et noh, selline autori poos, uus on unustatud vana ja klassikalisus pole paha. Vahel meenutab teos mõnd Heinsaare laiaksvenitatud(litsutud?) juttu või siis Harmsi edasiarendust (nt lk 10-11 ja “Juhtum tubakapoe ees”). Või äkki mõelda Griškovetsi mõjust. Või miks peaks. Kiusatus siiski tasa susiseda, et mõningane vene avangardkirjandus on autorit vahel mõjutanud või südame hellusega täitnud.
Huvitavalt siivas-sõbralik keelekasutus, üks hetk mõtlesin, et kui räägitaks kõrgest vs madalast eesti kirjanduskeele kasutusest (aga ei saa rääkida, sest kirjakeel nii noor jne), siis käesolev võiks kuuluda ikka sinna kõrgema poole (nt lause “Igatahes käis kõva kolks.” (lk 61) irduks meelega sellisest... helgest keelekasutusest. Ei oska seletada, miks just plaksti seda lauset nähes sattus säändne tarbetu mõte pähe. Aga tuli, kolksti).
Sümpaatne, et vahepeatükid algavad teadaandega “Uus peatükk” - sest noh, iseenesest, mida muud peakski ütlema? Keegi ehk leiab seletuse, miks puudub raamatul I. peatükk (suvi siis?), aga minu hingerahu see ei häirinud (sügise roiskumisest kevade õidepuhkemiseni? Lumega võitlemine on sel talvel teadagi aktuaalne, lumevaestel talvedel mõjuks raamatu 5-tuisupäeva-juhtum belletristliku üleannetusena). Kahju, et “Maarja Jakovlevna kõne hiirtele” (lk 91, vist ainus tekstisisene pealkiri, seepärast jäi igati silma) nii õblukeseks jäi, hetkeks valmistusin tõesti mõne pikema kõne lugemiseks (MJ on justkui kaamoslik Amelie, arktilise hüsteeria puudutuseta). Tekst vast eeldab, et lugeja mõtleks aktiivselt kaasa, mitte et laseks end narratiiviga edasi kanda (vahel tekkis endal segadus, et kas esineb kaks anonüümset noormeest või ikka üks ja ainus), aegajalt tuleb tolereerida mõningaid kõrvalepõikeid (nt Hiinalinna rändur (lk 104-105) jms), aga las need siis olla, ju neil on sügavam illustreeriv väärtus. Sellised “inimesed udus” tegelased, askeldavad üldiselt omaette, püüavad suhelda, aga enamasti ebaõnnestunult, aetakse ideaale taga (hukatuslik üleüldine armumine esmakursuslasse!), raskustega kokkupuutudes toimib samas kenasti solidariseerumine, ka omakasupüüdlikest saadakse üheskoos jagu; ja kõik on nii helge, nii helge (kõige taga peitub raev?), hundid söönud ja lambad terved. Huvitav oleks lugeda selle raamatu arvustusi, mida siit välja loetakse.
“Ning noormees tõusis, astus akna juurde ja vaatas õue, kus askeldati ja aeti omi asju nii nagu ikka, ja noormehele tundus, et kuigi ta näeb midagi täiesti tavalist, näeb ta ka seda, mis on kordumatu, tabamatu ja järeleaimamatu nagu möödalendava linnu riivav tiivalöök. Ja noormees vaatas aknal veel kaua, vaatas, ega mõelnudki eriti midagi. Inimesed astusid ustest sisse ja välja. Keegi tõstis häält. Siin-seal süttisid akendes tuled. Keegi mees oli oma naise surunud vastu välisust ja kõneles kõva häälega armumisest, niikaua kuni naine nutma hakkas; tähed süttisid taevas üksteise järel ja särasid siis kirkalt.
Möödus aeg. Õrnalt ja hellalt nagu karjakella helin, mis kauguses kumiseb ja siis kaob, nõnda möödus aeg. Inimesed sündisid ja surid, kannatasid ja rõõmustasid. Olid uljad ja olid tagasihoidlikud. Nõnda möödus aeg, ja palju sellest jääb rääkimata. Kui armas lugeja leiab, et sellest kõigest peaks ikkagi rääkima, siis avagu ta mõni teine raamat või lugegu mõnda teist juttu – ka seal on räägitud sellest kõigest.” (lk 48-49)
Kunagi sai käidud perega Valdeku saunas (kuidas selliseid nõukogude aja ühiskondlikke saune kutsutigi?), hea koht oli. Ja muidu seal Valdeku kandis patseerimas, ahjaa, kullakallis lasteaed asus seal sauna lähedal, kutsuti vist Mai tänava lasteaiaks. Või midagi. Teised lapsepõlve saunad olid Kivimäe ja Silikaadi, aga just Valdeku millegipärast armsaimana meelde jäänud, kõik see pikk jalutuskäik läbi rohelise Nõmme, et sauna saada. Aga raamatus mainitav Valdeku pood asus (asub?) vist Vabaduse pst ääres? Ei mäleta, selline perifeeria polnud suurt huvitav. Mitte et ma eeldaks, et raamatu-Valdeku on sama mis päris-Valdeku, lihtsalt enda mälestused hakkasid millegipärast tööle. [Nädalavahetusel käisingi seal Valdeku kandis jalutamas, aga adekvaatsete fotode tegemiseks on nii endine saun kui lasteaed liialt muutunud.]
Jube ikka, kui head on Velvet Undergroundi esimesed albumid.
ekspress
sirp
kirjanduse ja keele ajaveeb
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar