1890. aasta Londonis lahti
hargnev põnevuslugu toob lugejateni mitmete klassikaliste õudusromaanide ja
põnevike (Jekyll & Hyde! Frankenstein! Moreau! Rappaccini!) telgitagused,
millest selgub, et (kuri)kuulsad eksperimenteerijad armastasid eriliselt oma
katseid teha noorte neidudega (muuhulgas siis tütardega). Ja nüüd … leitakse Londonis
järjest noorte neidude laipu, millest on eraldatud erinevaid kehaosasid.
Scotland Yardi aitab muuhulgas Sherlock Holmes, kes saab endale õige ootamatud
abilised ehk nende eelmainitud leiutajate tütred või loodud neiukesed, kes sarnast
elukogemust kogenuna panevad seljad
kokku (põhjuseks seegi, et paistab, et nende mõrvade sooritajad on muuhulgas
sihikule võtnud need õnnetud neiud – aga miks, selgub romaani jooksul).
Nojah, selline minupoolne
sissejuhatus on enam kui kobav, aga ei taha lugu kah spoilerdada. Igal juhul, Goss
mängib teadatuntud kirjandusmütoloogiatega, aga lisab neile omapoolse
(eba)inimliku külje. Ka Sherlock Holmes pole miski üleinimlik geenius, nagu
selgub, kulub talle neidude kogemused ja terav silm vägagi ära, et erinevaid
niidiotsakesi ühendada üheks veidraks vandenõuks.
Olles Gossi lühiloome austaja,
tundus algul see romaan vähe leigema tükina, aga eks sellesse maailma tulebki
sisse elada, ega autor seda lihtsamaks ei tee: muuhulgas kasutab autor üsna ebapopulaarset
võtet ehk teksti on sisse pikitud tegelaste tagasivaatavad kommentaarid – mis ühelt
poolt muidugi tutvustab lähemalt seda õnnetute neidude kampa, teiselt poolt
annab märku, et küll kõik kuidagi laheneb (muidugi, autor võinuks siin
lugejatele ninanipsu teha).
Eks siin üheks teemaks olegi
kergelt võrdõiguslikkuse küsimus, vähe irooniliselt mõjub ühe peategelase
mitmel korral rõhutamine, et „juba on 1890. aasta ja noortele naistele on nii mõndagi
lubatud“ … aga jah.
„It was a strange experiene, dressing as a man. Everything felt diferent, everything buttoned a different way. But when she had put on the shirt and trousers, she realized what freedom they would give her. How easily she could move, without petticoats swishing around her legs! No wonder men did not want women to wear bloomers. What could women accomplish if they did not have to continually mind their skirts, keep them from dragging in the mud or getting trampled on the steps of an omnibus? If they had pockets! With pockets, women could conquer the world! And yet she felt, as though in putting off her women’s clothes, she had lost a part of herself. It was a confusing sensation.“ (lk 191)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar