Robert A. Heinlein – Taeva orvud (2015)

Laev, mis pidi 60 aastaga Proxima Centaurile jõudma, on jäänud teadmata ajaks kosmosesse ulpima, ning elanikel pole minevikust nõrka aimugi – laev ongi Laev, kogu teadaoleva maailma algus ja ots. On mingid hägusad arusaamad, et laeval oleks mingi ülesanne, on legendilaadne jutt sellest, kuidas laevnikest on eraldunud mässajad, kes asustavad nüüd ülemisi korruseid/tasandeid ja on nüüdseks muteerunud... aga kõik on segane. On jumal Jordan, kes on loonud Laeva ja seadused seal elamiseks.

Lugu on siis sellest, kuidas paar õnnetu saatusega tegelast avastavad, et tõepoolest, Laev on vaid osa maailmast ja et laeva liikumisel on koguni eesmärk – kuhugi planeedile jõudmine. Raamat pajatab selle murrangulise avastuse mõjust laevnikele – sest nagu selgub, pole see võimukandjatele üldsegi meeldiv, et korraga võiks olla massidele midagi olulisemat kui nende võim. Jah, muidugi on nüüd ärksamatel hea põhjus vanad peerud eest lükata ja ise võimu haarata... aga see ei tähenda ometi korra täielikku muutust, laev jäägu Laevaks.

Heinlein pole kirjanduslike oskustega just teravaim pliiats, küll aga on päris huvitav jälgida selle laevaühiskonna toimimist – millised on võimusuhted, kuidas ühel või teisel viisil rahvast allutatakse diktaadile., millised on suhted nö heidikutega. Või mida on selles klaustrofoobilises maailmaskorras väärt inimelu. Eks ka naiste kohtlemine – midagi vahepealset keskaegse ja orjanduslikust korrast. Ühesõnaga, Heinleini ühiskonnakorraldus on üsna torkiv, aga eks see on eelkõige seotud sellise klaustrofoobilise mudeliga. Kuid eks siin raamatus on ka küllaga tegevust ja mõningast camplikku võlu. Sellist põlvkonnalaevavärki olen hiljuti lugenud Wrighti ühest jutust, kus see oli teostatud üsna wagnerlikus soustis (pagan, peaks seda uuesti lugema, paistab mõnusalt jabur olevat).

“Üks usutaganejast teadlane, üks röövitud teadlane, üks juhm talumees, üks kahepäine koletis ja üks õunasuuruse ajuga debiilik; viisnuga, kui Joe-Jim ühe eest lugeda, viis aju, kui Joe-Jimi kahe eest lugeda ja Bobot üldse mitte arvestada; viis aju ja viis nuga, et pea peale pöörata kogu kultuur.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas